Mul ei ole meest ja ma ei taha ka!
Käisin hiljuti ilusalongis protseduuridel. Kuna salong oli vaikne ning mul tuli mõned minutid oma järjekorda oodata, kuulsin tahes tahtmata pealt nooremapoolse naisterahva telefonivestlust. "Ei, see ei ole okei," seletas naine ärritunult, kuid kindlameelselt.
"Mis sa mõtled, et kui sinul juba on laps, siis mina saagu lapsed kellega tahes, aga sina see ei ole." Oh, mul hakkas piinlik, et olin sunnitud teiste eraelu probleemidele kaasa elama. Õnneks kaua mul nende omavahelist vaidlust kuulata ei tulnud. Naine lõpetas resoluutselt kõne, öeldes mehele, et helistab hiljem tagasi.
Kuuldud kõne jäi mind painama. Sain korraga aru, kui probleemivaba elu ma hetkel elan. Ja olen sealjuures õnnelik. Mul ei ole meest ja ma ei taha ka, sest mul on ilma meheta parem. Saan olla vaba ilma aru andmata, mis ma teen ja kuhu lähen. Mind ei oota kodus mustad nõud ega segamini tuba. Mul jätkub piisavalt raha enda ülalpidamiseks. Ma ei sõltu kellestki, ma ei pea kellegi nimel enese eest hoolitsemisega üle pingutama, kartes, et äkki leiab mees minust ilusama ja noorema naise.
Kõige selle juures ei ole ma miski vanatüdruk. Minu ellu on kuulunud mõned intelligentsed ja erudeeritud mehed, kuid praeguseks on need suhted jäänud minevikku. Pärast viimase kooselu lõppu tundsin ma, et tahan teha suhetes vaheaja. Olin vaimselt väsinud ning tahtsin olla mõnda aega omaette. Kuna ma sain hästi hakkama, siis leidsin aja möödudes, et mu elu on ka ilma meheta õnnelik. Sest tuleb tunnistada, et kui suur kirg on möödas ja suhtesse saabub argipäev, tulevad teineteise vead esile ning see lammutab kooselu, kui osapooled pole kompromissideks valmis. Ju siis pole ma lihtsalt loodud elama pikaajalises suhtes.
Mulle meenub üks hea põhjendus, miks naisterahval meest pole. Kohtasin ammust töökaaslast. Uurisime teineteise elukäigu üle. Kuigi ta on minust aastaid vanem, saime hästi läbi. Ta rääkis mulle, et tal pole lapselapsi ning tütar pole ka abielus. Ise ta põhjendas seda nii: minu tütar on liiga ilus ja liiga hea haridusega, et endale mitteväärilist meest võtta.
Jah, kuidas see oligi: kõik normaalsed ja kenad mehed on kas juba abielus või homod. Mulle tuli selline väide üllatusena, aga järele mõeldes käitun ma ise ju samamoodi.
Mina igal juhul ennast puudutatuna ei tunne, kui pean tunnistama, et mul pole meest.
