Mure: mees ei austa mind üldse

 (58)
Mure: mees ei austa mind üldse
Panthermedia, Scanpix

Mina ei tea mida teha. Viimasel ajal mu elukaaslane õiendab mu kallal kogu aeg. Küll ei ole see asi hea, küll teine. Oleme juba kolm kuud koos elanud, lapsi meil veel ei ole ja ma enam ei tea kas neid üldse selle mehega üldse planeerida, sest kui ta mind ei austa, kuidas ta minusse siis veel suhtuma hakkab, kui ma suure kõhuga ringi käin, pärast imetan ning kui titt karjub ja magada ei lase. See kõik nõuab ikka meeletut armastust vist, et kogu see värk välja kannatada.

Suhte algus oli meil küll kuum ja tormiline. Kohtusime ühiste sõprade juures lahedal aiapeol. Olime muidugi parajalt vintis juba ka. Sõpradel oli aeda kaetud pikk ja pidulik rootsi laud, mis oli heast ja paremast lookas — šašlõkk ja salatid, vorstikesed ja lõhekoogid, talleliha lõigud, värskesoolakurk, tordid-koogid, küpsised ja kommid, viin, vein ja õlu voolasid ojadena, igasuguseid kangeid värvilisi napse ka lisaks. Sõpradel oli mingi toitlustus kutsutud, sest nad on ikka suhteliselt rikkad ja siis ei pidanud nad ise terve õhtu külaliste järel sebima, said normaalselt koos sõpradega tina panna. Nende on aias bassein. Ilm sattus maru soe olema ja mõned hullasid basseinis, mis siis, et see rohkem nagu mullivanni mõõtu on. Aga häid viinaninasid mahub ühte anumasse palju.

Meie peigmehega kohtusime toidulaua ääres sööki valides. Mulle hakkas ta kohe meeldima. Selline pikk ja sirge, tumeda peaga ja musklis. Pani mingi killu ka kohe, mis mind naerma ajas. Midagi sellist, et — söömine on ainus töö, mis toidab. Jube andekas kutt ikka.

Seotud lood:

Hakkasime juttu ajama ja mulle tundus, et ma meeldin talle. Teised hakkasid mingit seltskondlikku mälumängu mängima, meie Tarmoga võtsime pudeli Põltsamaa veini ja põgenesime aiamaja taha omaette tutvumisõhtut pidama. Vein sai päris ruttu otsa ja jutt ka, siis suudlesime. Ikka väga kirglikult. Nii kohe, et mul rinnahoidja seljast. Ma kõike enam täpselt ei mäletagi, mis sel õhtul juhtus aga hommikul igatahes ärkasin tema voodis ja ta küsis, kas ma kohvi tahan. Sellega oli mu süda võidetud. Olin ainult filmides näinud, et mehed romantiliselt kohvi voodisse toovad. Minu rüütel valgel hobusel!

Õnneks oli meil mõlemal puhkus ja seega vaba päev. Siis saime hommikukohvi sisse süütundeta peaparanduseks veidi konjakit libistada. Jube mõnus tunne oli, kui mõtlesin — täna on puhkepäev, ees on veel terve nädal puhkust, ma ei ärganud üksi, ma vist ei ole siiski vanatüdruk hurraaa!

Kuigi ma näen ilus välja ja olen veel suht noor, ikka natukene alla 30, on vahel päris raske uskuda, kui keegi mulle päris peigmeheks olla tahab. Ma kaineks saades muidugi kartsin, et jälle läheb nagu alati, et kutt ütleb, et saadab sõnumi aga tegelikult ei saada. Või siis saab ühe, et oli tore, näeme peagi ja siis kaob ära. Või kui ilmubki paari nädala pärast kuskil peol välja siis on minul ju juba uus kutt, sest kust mina tean, mis sel mehel plaanis.

Igatahes Tarmoga on meil ikka ilusad kolm kuud olnud. Esimesed nädalad veetsime enamasti kas voodis armastades või poes, vahel ka sõprade pool või kinos. Paari kontserdil käisime ka. Suveteatrist ta keeldus, liiga diip on, ta arvas. Vahet pole. Mul on hea meel, et mul oma kindel kutt on.

Jamad algasid aga siis kui ta minuga kokku kolis ja me jälle tööl käima hakkasime. Mina käin ju ka tööl ja miks mina pean õhtuks söögi tegema. Tehku ise ka midagi. Või viigu mind restorani. Täitsa nõme oli see, kui ta nüüd eelmisel pühapäeval teatas, et minu tehtud pannkoogid on ovaalsed, mitte ümmargused, nagu tema ema teeb ja talle meeldivad ainult ümmargused. No vabandage! Mine ela siis emaga. Igatahes mingit austust selline vingumine minu suhtes ei näita.

Lisaks on ta hakanud töölt hilja koju tulema, kohe duši all käima ja võtab oma telefoni ka vannituppa kaasa. Olen juba test naist kahtlustama hakanud. Ei teagi, kas ta ikka on minu jaoks õige mees ja minu tulevaste laste isa?