Murelik ema: mu 16-aastase tütre põhihobi on joomine ja pidutsemine, mina vahin lihtsalt pealt

 (162)
Murelik ema: mu 16-aastase tütre põhihobi on joomine ja pidutsemine, mina vahin lihtsalt pealt
Pilt on illustreerivPanthermedia, Scanpix

Kui laps on ülekäte, süüdistatakse alati vanemaid. Ma tõstan käed, mõistke mind hukka, aga ma tõesti ei tea, kuidas oma tütart Mariat muuta.

Möödunud nädalal oli Weekendi festival, tütar käis sõpradega sealgi. Seltskonnas oli ka paar täiskasvanut, aga ega see olukorda paremaks muutnud. Vaidlesime enne festivali tükk aega, ma ei tahtnud, et ta sinna läheks, aga ta ei jätnud jonni. Pileti jaoks andis raha vanaema, kes peab Mariat tõeliseks kukupaiks. Olen üksikema, mul pole kõrval ka tugevat meest, kes tütre paika paneks. Nii närveerisingi terve nädalavahetuse, et peagi tuleb kõne politseilt ja palutakse oma purjus ja laamendavale tütrele järele tulla. Olen sääraseid kõnesid varem saanud. Isegi sel suvel, kui tütar rääkides „läheme telkima“, läks tegelikult sõbrannadega klubisse ja jäi vahele. Valedokumendi kasutamise ja joobesoleku pärast alustati väärteomenetlust. Mulle muidugi loeti sõnad peale, et olen halb ema.

Weekend läks õnneks hästi. Koju jõudis ta küll silmad pahupidi, aga väitis, et ei saanud lihtsalt eriti magada.

Noorus on hukas

Olen aastate jooksul lugenud piisavalt epistlit, et alkohol on kurjast ja suitsetamine noorele tüdrukule ei sobi, aga see ei huvita Mariat karvavõrdki. Ta käib täiesti tavalises koolis ja mulle tundub, et klassis ongi norm, et tegijad peavad olema peoloomad. Möödas on ajad, kui isegi 14-15-aastaste jaoks oli ainuke kord alkoholi proovida aastavahetusööl, kus vanemad häbelikule lapsele klaasikese šampust jagavad. Olen ka teiste emade käest kuulnud selliseid lugusid, et toob judinad peale. Koolilõpupidudel seksitakse, tehakse narkootikume ja teab mida veel. Maria on mulle sügavalt silma vaadanud ja vandunud, et narkot pole ta proovinud. Loodetavasti tunnen oma tütart piisavalt hästi, et võin südamerahuga mõelda, et nii pole õnneks olnud. Küll aga kimub ta suitsu, saanud ka selle eest mitmeid trahve. Ja muidugi siis alkoholiga patustamised. Kummaline on see, et ega tegelikult lastega tegelevaid ametnikke see väga ei kõiguta. Kui Maria üks kord purjuspäi kooli läks — tuli otse sõbra sünnipäevalt — kutsus kooli psühholoog mu punasele vaibale. Mõtlesin, et nii, käes on hetk, kus peetakse maha pikk jutlus ja öeldakse, et järgmise asjana saadetakse tütar erikooli. Ei läinud nii, tundus, et psühholoogil oli suht ükskõik. Ta ei andnud isegi nõu, noomis vaid, et ma rohkem tütre tegemistel silma peal hoiaks. Samas nentis, et ma olen üksikema, seega kindlasti raske, arusaadav, et vahel midagi viltu läheb. ARUSAADAV? Mu 16-aastane tütar läks purjuspäi kooli, mu enda maailmapilti see ei mahu. Üritasin pärast seda koduaresti, taskuraha piiramisega jne. Abi ei midagi.

Seotud lood:

Läbikukkunud ema

Tütar lõpetas kevadel üheksanda klassi, nüüd ootab ees gümnaasium. Eks ma ikka tahaks, et ta jookseks teismeea sarved kiiresti maha ja rahuneks, aga kardan, et hullem on veel ees. Kõige enam kardan, kuidas see õppimist mõjutab. Praegu on ta keskmine õpilane, kolmesid on küll, aga valdavalt neljad-viied. Hiljuti just ütlesin talle, et gümnaasium on ülioluline, pead keskenduma õppimisele. Ta vastas, et jajah, eks ta ikka õpib, aga ma ei saa teda ka vaid raamatute taha aheldada. Õige ta on, ei saagi. Üksikemana olen hoopis ise pidevalt töö külge aheldatud. Mitte, et see vabandus oleks. Kardan, et olen lihtsalt läbikukkunud ema.