“Isa oli mul kunagi alkohoolik ja sellest ka ilmselt see vastumeelsus. Muidugi nooremana ma ikka ka tarbisin alkoholi vahel, aga nüüd mitu aastat olen juba aru saanud, kui mõttetu asi see alkohol tegelikult on.

Leidsin endale paar aastat tagasi elukaaslase, kes kippus pingeolukordades jooma. Ta ei joonud end kunagi pildituks ega olnud tsüklis, aga kergelt purjus võis mitu õhtut järjest olla. Sellest ka tülid, sest temaga ei olnud võimalik normaalselt suhelda, ta kas ei kuulanud, tegi siivutuid nalju, solvus kiirelt või muutus seltskondades piinlikult lärmakaks ja pealetükkivaks.

Periooditi ei joonud ta üldse ja lubadusi andis igasuguseid. Nüüd ta kohtus oma vana sõbraga, kellest ma mitte midagi varem ei teadnud. Nimelt kolisime ühte teise linna, kus ta vallaline 36aastane sõber elab. Esimesel korral, kui too sõber meile külla tuli, võttis ta kaasa õlle kuuspaki. Elukaaslane ütles, et ei hakka jooma, aga võttis ikkagi ühe pudeli. Ma ei pannud talle seda ühte pudelit muidu pahaks, sest lubas, et sellega piirdub. Igal järgneval nädalavahetusel kahjuks nende pudelite kogus suurenes. Nimelt käis too sõber meil abis remonti tegemas, vahel olid ka tema vanemad siin. Too sõber ei saa ilma õlleta vist midagi tehtud, tööjuures vast on ikka kaine.

Olen juba mitmendat kuud rase ja mul on lihtsalt villand sellest, et minu oma elukaaslane ei kuula ega kuule minu vajadusi, et tema iga nädalavahetuse õllejoomine hakkab ülekäte minema. Ja iga nädalavahetus lähevad kogused suuremaks. Ma ei tea mida teha. Sõber kiitis takka, et su mees ju ei joo palju. Ma ütlesin, et see ei tähenda kas palju või mitte, lihtsalt mulle ei meeldi tema lubaduse murdmine ja käitumine, kui ta õlle mõjuall on.

Vabanduseks tuuakse ikka seda, et kõik ju joovad, et see on normaalne. Sel nädalavahetus olid siis kogused umbes sellised: 4tk 9% õlu ühe õhtu jooksul, 4tk järgmisel ja ka ülejärgmisel päeval. Magades on terve tuba alkoholiaurusid täis… ma ei tea mida ma tegema pean. Tahaks lapsele kainet isa.”

Lugejad, andke nõu — mida see naine tegema peaks?