Nädalavahetused, oeh õudust!

Mul on selline töögraafik, et esmaspäevast reedeni tööl ja laupäev-pühapäev kodus siis. Ja mehel samuti. No minule on nädalavahetus küll õudukas.

Reedel peale tööd hakkab mees alkoholiga pingeid maandama. Panab pooliku lauale ja hakkab üksi tinutama. Kui mina hakkan selgitama, et üksi ja niimoodi napsutad…jne — on vastus juba olemas. Võta ka! Ise teab küll, et mulle ei meeldi niimoodi kodus koos mehega lihtsalt viina ära lahendada. Ja pealegi lapsed ju ka kodus.

Suurem laps, 18-aastane, sätib tavaliselt õhtupoole pittu. See tähendab, et koju jõuab ta öösel või hommikul või üldse kahe päeva pärast.

Lapsed elavad meil ühes toas. Väiksem, 9-aastane, läheb normaalsel ajal magama. Järgmisel päeval, kui suurem plika koju jõuab, magab tema päeval ja ka veel öösel. Seega väiksem ei saa oma toas normaalselt olla, kuna õde magab…jne.

Okei, on siis elutoas, köögis, õues, sõprade juures. Kui veel mees pool ööd pidutsenud, siis tema magab diivanil oma peatäit välja. Ja siis ongi nii, et minul koos lapsega pole kusagil olla, kuna meil ongi ainult 2 tuba.

Aga mina tahan ju tube koristada, triikida…jne. Minul ju vabad päevad. Ja mina ei maga lõunani, hommikul hakkan juba tegutsema, et pühapäeva õhtuks kodu korda saaks ja toimetused tehtud.

Kui mees diivanil ei maga, siis vahib telekat hommikust õhtuni. Ja nõuab ainult süüa ja süüa. Mina siis jooksen nagu orav rattas köögi ja poe vahet. Vahel on lihtsalt selline tunne, et lähen minema ja ei tulegi enam tagasi. Sõidaks ära, aga kuhu? Suvilat pole, sellist head sõbrannat ka pole, kelle juures olla. Samas ju süda valutab. Vaja pesu pesta, väiksema lapsega koos olla… Ei teagi, mida teha?