Naine arutleb: kas tragil memmel on parem vanadekodus või noorte sugulaste juures?

 (28)
Naine arutleb: kas tragil memmel on parem vanadekodus või noorte sugulaste juures?
Pilt on illustreerivFreeImages/Carlos Paes

Minu vanaema vaimset vitaalsust annab kadestada, aga eks temalgi ole ealisi viperusi, näiteks liikumisraskused ja probleemid nägemisega. Kaalusime pikalt, kas võtta memm enda juurde või valida vanadekodu. Otsustasime siiski teise variandi kasuks.

Olen kuulnud vanadekodudest õudusjutte, kuidas sealsed töötajad vanainimestest üldse ei hooli, nende mähkmeid ei vaheta ning ühtegi head sõna ei ütle. Meediastki võib vahel lugeda, kuidas vanainimesed pidevalt jooksu panevad ja siis otsingurühmad neid metsas taga ajavad. Töötajatel aga pole sooja ja külma, hea, kui päevas korragi eakate toast läbi astuvad. Võib-olla teatud riiklikes asutustes ongi nii, aga eravanadekodud on hoopis teine tera.

Kujundasime toa vanaema maitse järgi

Oma abikaasa ja memmega käisime läbi kokku viis vanadekodu üle Eesti. Neist kolm olid eriti sümpaatsed. Lõpuks valisime ühe, mis asub Põhja-Eesti väikelinnas. Kuutasu on päris suur, aga see on teenust väärt. Memmele valisime ühetoalise toa, kuna ta on harjunud pikalt üksi elama. Seal oli voodi, kapp ja laud olemas, aga tõime kodust talle televiisori ja vinüülplaadimängija. Muidugi ka palju armsaid raamatuid. Ilma „Madame Bovary’ta“ ei koliks ta kuskile! Nagu ka enne mainisin, vanaema on täie mõistuse juures. Probleeme on vaid füüsilise tervisega, ta ei saa enam üksi igapäevaste toimetustega hakkama. Noor inimene võib mõelda, et mis siis ära pole paarisaja meetri kaugusel toidupoes käia, kuid liikumisraskustega pensionäri jaoks võib see kujuneda Kolgata teeks. Tal endal oli vaid üks tütar — mu ema — ja tema lahkus meie hulgast kahjuks juba viie aasta eest.

Seotud lood:

Alguses pelgasin, kuidas memm vanadekoduga harjub, aga mure oli asjatu. Esimesed nädalad läks kohanemisega siiski pisut aega. Ta ise muigas, et polnud harjunud hommikuti putru sööma ja võõraid inimesi kartis ka. Ta töötas küll aastakümneid poemüüjana, aga viimasel ajal oli peamiseks kaaslaseks vaid televiisor. Suhtlemisoskused siiski ei kao ja juba paar nädalat hiljem olid tal uues kodus mitmed sõbrannad tekkinud. Koos mängiti kaarte, kabet ja vaadati seriaale. Alles mõni aeg tagasi sõidutati osa pensionäre Tallinnasse teatrissegi.

Loomulikult on vanadekodus inimesi seinast seina. Minu vanaema ja ta sõbrannad võivad kabet mängida, aga on ka päris voodihaigeid. Aga seal pole suuri ühistubasid ja kellegi teise kustumist pealt nägema ei pea. Ma usun, et minu memme ootavad ees veel ilusad vanadusaastad. Olen tema kõrval üles kasvanud ja ma ei usu, et ta mulle valetaks, kui ütleb, et on sealse eluga rahul.

Ei tahaks lähedastele koormaks olla

Olen kuulnud oma mehe pere poolt kriitikat, et kuidas me vanainimese kuskile kinnisesse asutuse toppisime. Üks vanem sõbranna nähvas, et kas ma ise tahaks, et minu lähedased minuga kunagi nii käituks? Ma arvan, et tahaks küll. Ma ei taha olla töötavatele noorematele inimestele koormaks ja taolistes eravanadekodudes on hoolitsust piisavalt ning tegevustki jätkub. Parema meelega investeeriks oma pensioni ja kogutud säästud (pluss sugulaste väike rahaline abi) vanadekodusse, kui koliks lähedaste juurde. Muidugi, eks ole maitse ja võimaluste küsimus. Mõistan, et igal perel pole sääste, et maksta eravanadekodu eest.

Jääb vaid loota, et ka riiklikud vanadekodud arenevad veelgi ja kõigile pakutakse head teenust. Eakas inimene, kes terve elu makse maksnud ja lapsedki üles kasvatanud, on seda väärt.