Äkki on see mingi alfaisaste küsimus, et naine ei tohi rohkem teenida? Meil pole kodus kunagi varem soostereotüüpidega probleeme olnud. Mu elukaaslasel Rihol pole midagi selle vastu, et ise süüa teha ja nädalavahetuseti koristamisega aidata.

Peretuttav elabki mehe kulul

Alles hiljuti käisime ühel sünnipäeval, kus mehe sõbra naine ongi kodukana. Tööl ei käi, kasvatab last (laps juba peaaegu kooliealine) ja kasutab mehe krediitkaarti. Pärast veel kodus arutasime, et tobe olukord. Naine ühtviisi raiskab ennast, tal on isegi ülikoolidiplom kodus aukohal välja pandud, et kõik näeks. Samas käis ta tööl viimati peaaegu kümme aastat tagasi. Sellises olukorras on nii ehk naa raske tagasi töömaastikule minna. Ikka võetakse tööle neid, kel ka reaalne harjumus tööd teha. Tundub, et see naine ei plaani vist isegi üritada. Riho arvas, et ka rahaliselt nõme, kui vaid mees elatise pärast muretseb. Terve perekond sõltub mehest ja mis juhtub, kui lahku lähevad. Kas see naine asub siis ametisse kassapidajana? Sinna võetakse vist kõiki.

Nüüd aga ühtäkki on meie peres probleem. Mees töötab ühes ehitusfirmas töödejuhina. Palk pole sugugi kehv ja enne oli minu omast tunduvalt suurem. Olen ikka tüüpiline lojaalne töötaja, kes hambad ristis kannatas sedagi, et ülemus ei kippunud palka tõstma. Elu paratamatus, kui ülemus saab aru, et töötaja ei plaani mujale tööle minna, siis hoiabki palga madala. Miks ikka motiveerida, kui alluv kuskile ära ei lähe. Ühe sõbranna kaudu, aga sain hiljuti hea tööpakkumise. Veidi küll kahtlesin, aga nii palk kui ka tulevane kollektiiv tundusid igati mõistlikud. Olengi nüüd ühes reklaamifirmas tööl. Mõnusamat seltskonda annab otsida. Minu tuleku puhul tehti väike istumine, käisime veinitamas, et paremini tuttavaks saada. Tööaeg on suhteliselt paindlik ja soovi korral saab 1-2 päeva nädalas kodust töötada. Kui veel lisada juurde korralik palk, mida enamat võiks ihaldada.

Mees: mina teen päris tööd, sina logeled

Riho mossitab. Alguses küll õnnitles ja kiitis, aga oli hoiakust kohe aru saada, et midagi on talle vastumeelset. Kui rääkisin talle meie veinitamisest, siis nohises, et ega tööd eriti tegema ei peagi, aga raha tiksub. Tema rabab päevad läbi ja teeb reaalset tööd, mul on vaid lust ja lillepidu. Muidugi solvusin, aga neelasin selle märkuse siiski alla. Kui käisime paar nädalat tagasi Riho vanematel külas, siis nemad kiitsid ja ütlesid isegi Rihole, et olgu oma naise üle uhke. Nüüd tal endal ka põhjust veel pingutada, tõuseme äkki mõlemad karjääriredelil. Selle peale kõndis Riho lauast vihaselt minema. Kui ta sel nädalal vingus, et ma olen muutunud upsakaks ja üleolevaks, viskas mul tõesti üle. Ütlesin talle otse näkku, et ta on pahane, kuna ma teenin rohkem. Mis vahet seal on? Me ostame koos süüa, maksame koos arveid, käime koos reisimas. On üks pere-eelarve ja kui vahendeid rohkem, siis peaksime mõlemad õnnelikud olema. Ta nähvas vastu, et ma lihtsalt ei mõista.

Ma ei taha olla vaene trofeenaine

Milles on siis küsimus? On tõesti nii jube, kui naine teenib mehes rohkem? Saan aru küll egoküsimusest, aga mulle ei meeldiks olla trofeenaine, kes teenib ise väga vähe, aga muudkui kiidab takka, et küll mees on ikka tubli ja jõukas. Minu meelest on selline roll naisele alavääristav. Vahel tundub, et oleme kinni minevikus, kui naised pididki alandlikud olema ja mehe kõrval abitud.

Ma ei taha uskuda, et selline asi võiks ühe suhte lõhkuda. Üritan loomulikult edasi ja vast Rihol läheb üks hetk jonnituju üle. 30aastase mehe puhul pole see just parim iseloomuomadus.