Olen 46aastane naine. Lapsed on täiskasvanud ja oma elu peal, mehega oleme juba pea viis aastat lahutatud. Minu probleem on see, et olen liiga lahke loomuga ja lähen alati kõigile appi, kui nad paluvad. Aga viimastel aastatel olen hakanud tundma, et selle abistamise nahka läheb ka mu eraelu…

Kui mehega veel abielus olime, siis käisime vahel maal minu vanemate juures küll ja mõnikord väga harva ka minu sugulaste juures, aga enamiku nädalavahetusi veetsime linnas oma kodus. Olime niisama mõnusalt kahekesi (siis kui lapsed juba kodust ära kolinud olid) ja käisime ka üpris tihti väljas — restoranis, teatris, kinos.

Juuni aguses saab meie lahutusest viis aastat. Mäletan seda suve, olin endaga ikka nii läbi, et mu ainuke mõte oli töönädal üle elada ja nädalavahetuseks maale sõita, et füüsilist tööd tehes ennast välja elada. Käisin oma vanemate juures maal ja vahel käisime kõik koos meie sugulaste juures talgutel — meil on suguvõsas selline komme.

Nii läks sügiseni välja, siis hakkasin jälle harvem nädalavahetusel maal käima ja ka hing hakkas terveks saama. Sain nädalavahetustel hoopis sõbrannadega kokku ja tekkis ka mõni austaja, ükski suhe küll paraku eriti kaugele ei arenenud, ilmselt ma ei olnud siis veel valmis.

Järgmisel kevadel, kohe, kui ilmad ilusaks läksid, hakkasid mind vanemad ja sugulased kohe kõnedega pommitama, et mis töid on maal vaja teha ja mida on linnast vaja tuua. Üritasin seletada, et sel suvel mul enam nii palju vaba aega pole kui eelmisel suvel, aga kes mind kuulas… Ikka öeldi, et mis sul üksikul inimesel ikka seal linnas teha, tule parem maale, saad lähedastega aega veeta. Aga miks ma olin jätkuvalt üksik, sellele nad ei mõelnud. Äkki sellepärast, et ma nädalavahetustel ainult maal olin?

Nüüd ma olen juba viis suve igal nädalavahetusel maatöid teha rüganud ja ootan juba hirmuga kohe algavat kuuendat suve. Ma tõesti tahaksin sel suvel teha midagi ka enda jaoks ja võib-olla isegi kohtuda kellegagi…

Andke mulle palun nõu, kuidas öelda kenasti oma lähedastele, et eelistaksin sel suvel oma elu elada. nad on ju juba minuga arvestanud ja saavad kindlasti pahaseks, kui ma alt ära hüppan ja mina tunnen end süüdi… Samas mu vanemad pole üldse veel nii vanad, et nad ise hakkama ei saaks.