See oli täpselt sama ebamugav kui ma kartsin seda olevat ja samas silmiavav kogemus.

Mõistsin seal, kui erinevad on inimesed, nende kombed ja igapäevaelu. Ja naised! Sealne perenaine on tõeliselt tubli inimene ja ema. Ma ei suutnud ära imestada, kuidas üks naine on suuteline tegema tõesti kõike ja üheaegselt või nii sujuvalt, mängeldes. Mina ja see naine sealt perest oleme nagu öö ja päev. Ma olin suutnud vaevu silmad avada, kui köögilaud oli juba kaetud nagu viimasepeal buffeelaud ja perenaine ise oli läinud koeraga hommikujooksu tegema. Peale hommikusööki pakkis ta mehele võileivad kaasa ja saatis ta tööle. Õhtuti ootas meid kõiki kolmekäiguline õhtusöök.

Mul hakkas seda kõike kõrvalt jäglides ikka päris imelik, sest meie kodus armastab süüa ja süüa teha pigem mees. Mina olen see, kes hommikuti ärkab ja pahandab, kui sööki laual ei ole. Harva ma ärkan selleks, et perele süüa teha ja õhtuti teen vaid siis, kui mees seda mingil põhjusel teha ei saa.

Pani mõtlema, et miks seal peres just nii on ja kas mina olen selle võrra kehvem naine, et mulle süüa teha ei meeldi? Mõtlesin, et küpsetan mehele tänutäheks kannatlikkuse eest ühe koogi ja jään lootma, et ta peale seda nädalavahetust mind maha ei jäta.