“Ma ootan hetkel oma teist last, minu esimene laps on pooleteistaastane. Enne esimest last oli minu mees ideaalne, ta ei suutnud meie lapse sündi ära oodata ja oli mulle igati toeks. Kuid peale meie esiklapse sündi ta muutus. Ta on küll alati olnud sportlik ja trennis käimine on olnud tema loomulik osa, kuid nüüd hakkas see meie elu segama. Minu meelest, tema arvates ei olnud muidugi midagi valesti.

Ma olin sünnitusest ja paranemisest väga väsinud. Ta ei aidanud mul kodus eriti koristada ega süüa teha, peale tööpäeva põgenes ta jõusaali. Oma tegevust põhjendas ta sellega, et tema peab ju meile raha teenima, näeb sama palju vaeva nagu mina ning peale tööpäeva on tal vaja ennast välja elada ja omamoodi lõõgastuda.

Kuid kes siis mind lapsega aitab? Me oleme ju üks tiim, ei ole nii, et mehe tegelemine lapsega tähendab ainult paar tunnikest päevas temaga mängimist. Mul ei oleks tema trenni tegemise vastu midagi, kui ta ei teeks seda viis korda nädalas. Tema aga väidab, et ei saa oma koormust vähendada.

Nüüd on meil teine laps tulekul (ei olnud planeeritud) ja ma tõesti kardan, et ei saa topeltkoormusega hakkama, kui beebi sünnib. Olen üritanud oma mehele seda selgeks teha, kuid tema ainuke vabandus on see, et vaadaku ma tema jõusaalisõprade naisi, nemad ju saavad. Minu jaoks on see põhjendus väga solvav, sest kust tema teab, äkki tema sõprade naised on sama õnnetud nagu mina?”

Palun andke nõu — kas keegi on veel sarnases olukorras olnud, kus mees eelistab jõusaali laste kasvatamisele ja kuidas te selle olukorra lahendasite?