Naine kurdab: mees ei ole nõus palgatööd tegema, kodulaenu võtma ja on peast vist üldse täitsa segi läinud

 (117)
Naine kurdab: mees ei ole nõus palgatööd tegema, kodulaenu võtma ja on peast vist üldse täitsa segi läinud
Foto: Shutterstock

Olen oma mehega olnud koos üle seitsme aasta ja tuleb tunnistada, et kui tutvusime, olime me mõlemad täiesti teised inimesed. Me armastame teineteist siiani, aga nii mõndagi on muutunud. Nimelt ei ole ta enam nõus palgatööd tegema, kodulaenu võtma ja on peast vist üldse täitsa segi läinud.

Kui tutvusime, oli meil mõlemal kindel palgatöö olemas. Ei saa just öelda, et me neid töökohti nautisime, aga raha tuli sisse ja olime küllalt noored, mistõttu kurta ka ei saanud. Elasime mitmetoalises üürikorteris, auto oli olemas, raha piisavalt, et sai vahel ka reisida ja enda peale kulutada. Unistasime ilusast elust ja plaanisime ühel hetkel endale päris oma kodu osta.

Ja ega need asjad on tänagi olemas, lihtsalt selle vahega, et üürikorter on nüüd ühetoaline ja mu mees ei käi enam üheksast viieni tööl. See ongi see asi, mis mulle natukene vastukarva käib, sest ma näen, kuidas mind ümbritsevad inimesed ostavad endale juba esimesi maju ja saavad lapsi, aga mina kükitan ikka veel siin ühetoalises korteris ja ootan seda imelist päeva, kui meil lõpuks ometi “hästi hakkab minema”. Seni ei ole ta nõus pangalaenu võtma, tahab kõigega ise hakkama saada.

Just see — “varsti hakkab hästi minema“ — on jutt, mida mu mees mulle pidevalt korrutab. Ja see sai alguse, kui ta hea sõber reisis kaks aastat mööda ilma, kogus raha, luges mingeid esoteerilisi raamatuid ning otsustas rahalise vabaduse poole pürgima hakata. Viimase vastu mul pole muide mitte midagi, aga kas seda siis tõesti pole võimalik ka korraliku palgatöö kõrvalt teha?

Seotud lood:

See sama sõber soovitas mu mehel ühel hetkel nimelt ka töölt ära tulla. Raha muidugi on vaja, mistõttu nende töö on nüüd mööda ilma laiali. Küll käiakse mingeid projekte tegemas Soomes, siis Rootsis ja korra on nad Norragi sattunud. Mitu kuud jutti teevad kuskil kaugel tööd, mina kükitan ikka edasi selles ühetoalises ja mõtlen, et millal ta nüüd enam ei pea sinna välismaale minema.

Ma saan täiesti aru, et seal saabki kõrgemat palka ja tänu sellele on ehk see “rahaline vabadus” käegakatsutavamas kauguses, aga ma tunnen end siiski vahel üksikuna. Ei ole just tore, et kõigil pereliikmete sünnipäevadel ja isegi sõprade pulmades pean ma käima üksinda. Või istuma kodus, kui kellelgi pole aega minuga midagi teha ja üksi ka olla ei taha. Igatsus on vahel nii suur.

Ja kui siis mõni sõbranna tuleb mulle rääkima, et loe ikka mingit järjekordset eneseabiraamatut või kutsub joogasse või mõnele imelist elu lubavale konverentsile, tahaksin lihtsalt ukse pauguga kinni lüüa, sest sellest jutust on mul nii kopp ees.

Kas ma olen ainus selline üksik? Mul on selline tunne, et maailm hakkab vaikselt lolliks minema ja mina olen ainus, kes kaasa ei lähe.