Ütlen kohe ära: Eesti poodide musta reede pakkumised mind suurt ei huvita. Ma tean siinset valikut niigi, kuskil Hansapostides ja Kaup24’des pole ma kunagi šopanud — need tunduvad nii pööblid kohad. Mina eelistan pigem välismaa poode: Amazon, Asost, pisikeste brändide kodulehekülgi, kallite moebrändide e-kaubamaju… Sealt võib totaalselt kulda leida!

Näiteks eelmisel aastal sain oma elu esimese disainerkoti 70 protsenti odavamalt! Hullud päevad ja ostu rallid on selle kõrval ju täielik köömes. Lisaks ostsin lastele Helly Hanseni talveriided, mis siin meie spordipoodides on nii üle hinnatud, aga musta reede ajal üliodavad.

Neid häid leide võib siin ette lugema jäädagi, aga selle kõige hind on see, et nüüd, kui must reede on veninud terve nädala pikkuseks, kammingi terve tööpäeva lihtsalt erinevaid e-poode läbi. Keskenduda ei saa, sest iga natukese aja tagant saabub mu e-postkasti mõni põnev uudiskiri, mis kutsub ostlema. Ja mina rumaluke muidugi lähen ka!

Kammin tundide viisi läbi poodide valikut, sest äkki ma leian sealt midagi vajalikku. Ajalugu on näidanud, et neid samu asju, mida ma siin kampaaniate jooksul kokku ostan, ongi mul reaalselt jaanuaris-veebruaris, kui hinnad on juba kõrbedamad, vaja läinud. Ja siis tänan iseennast, et õigel ajal ja õige hinnaga asjad ära ostsin.

Sel aastal pole ma veel küll midagi ostnud. Käin ja vaatan poode, otsin asju, aga ei leia. Kõik oleks justkui nagu olemas, aga samal ajal iga uudiskirjaga tekib tunne, et äkki mul ikka oleks uut kohvrit vaja või äkki just nüüd on aeg, et osta endale uus televiisor.

Kuidas teised inimesed selles ostumöllus hakkama saavad? Minu õlal oleks nagu kurat ja ingel, üks utsitab šoppama, teine ütleb, et ära tarbi mõttetult.