Loomulikult olin ma kohtingute ajal iga kord tema jaoks tohutult vaeva näinud: vann, koorimine, raseerimine, niisutamine, juuksed pesta, palsam/mask, õli, kuumakaitse, föön, maniküür-pediküür, meik jne. Naised, te teate isegi, kui palju peab vaeva nägema selleks, et paistaks välja, nagu poleks üldse vaeva nähtud. Me kõik teeme seda ja kõik mehed teavad, et me teeme seda. Nägin vaeva, tulemus oli ilus, mehele meeldis ja tundus, et sellest suhtest võib isegi midagi arenema hakata...

Ja siis pärast paari esimest pikemalt koos veedetud nädalavahetust ütles ta otse välja, et kui ma ennast hoolsamalt raseerima ei hakka, siis temal on väga raske minuga edaspidi intiimne olla. Tal nimelt olevat karvafoobia ja selline nähtus nagu naise karvakasv tekitavat temas iiveldust ja ajavat öökima. Esimesest šokist üle saades püüdsin talle selgitada, et meeldib see talle või mitte, aga absoluutselt igal naisel kasvavad karvad igal pool, see on täiesti normaalne nähtus ja tal saab olema väga keeruline suhteid luua, kui selline asi teda niimoodi endast välja ajab, aga või tema kuulas… Väitis, et ta teab ja saab aru, aga ei saa midagi teha, sest niipea, kui tunneb enda ihu vastas karvast jalga või näeb intiimpiirkonnas ja kaenla all väiksematki tutikest, on tee peldikusse ropsima kindlustatud. Mistõttu, kui meie suhe jätkub, pean ma igal hommikul end üleni puhtaks ajama.

Okei, kahju poisist, kes sellise ränkraske tõve käes vaevleb, aga veel rohkem kahju on mul iseendast — mu nahk ei pea ju vastu sellist kohtlemist?! Laserepilatsioon oleks ainus lahendus, aga see maksab ikka nii meeletult raha, et… ma ei raatsi.

Naised, mida teie sellises olukorras teeksite?