“Olen oma mehega koos elanud pikalt, septembris sai meil seitse aastat. Aga ta ei ole ikka veel mulle abieluettepanekut teinud! Nüüd olen täiesti kindel, et seda ei tulegi kunagi. Ma ei ole talle kunagi päris otse öelnud, et tahan abielluda, sest tean, et mehi see hirmutab. Küll aga ei ole tema jätnud muljet, et see on miski, mida iialgi ei juhtu.

Ta teab, et jõulud on minu jaoks kõige ilusam aeg aastast ja et sel ajal soovin ma kõige rohkem romantikat. Käia jõuluturul, uisutada, kaunistada kodu, vaadata romantilisi jõulufilme… Täiuslikust õnnest ongi puudu üks filmilik abieluettepanek näiteks Raekoja platsil või rabas.

Olen ju mitmeid vihjeid jätnud mitu aastat. Spetsiaalselt välja valinud romantilised filmid, kus mees teeb lumesajus abieluettepaneku ja siis alati õhanud, et küll on kaunis.

Sel aastal ma tundsin, et ta sai vihjetest aru. Juba mitu nädalat enne jõule hakkas ta kummaliselt käituma ja ütles, et tal on mulle suurepärane üllatus, mis mulle kindlasti meeldib. Muidugi ma arvasin, et see on sõrmus!

Tegelikult, mis siis välja tuli… Ta oli tellinud meile ühesugused pidžaamad ja rääkis uhkelt, et ta oli neid nii kaua otsinud, et me saaksime järgmisel aastal jõuluajal neid koos kodus kanda ja nunnud olla.

Jah, see on väga armas kingitus, aga mulle ei mahu pähe, et mu erakordselt juhm mees ei saanud JÄLLE vihjest aru. See teeb mind väga kurvaks. Ma tahan ju selle mehega ükskord abielluda!”