Meelega kasutasin sõna “suhtlus”, sest “suhe” oleks midagi tõsisemat.

Kui paar aastat tagasi oma pika abielu lahutasin, olid mul täiesti teised väärtushinnangud ja moraalinormid. Ainult unistus leida siiski tore mees, kellega luua selline suhe, et elaksime koos kui pere, sellest ei ole suutnud ma siiani loobuda. Nii ma muudkui otsin. Olen kohanud ka mitmeid toredaid mehi, kuid keskealised mehed reeglina enam uut kooselu ei taha. Kellel on kunagi pere olnud, lapsed olemas, ei taha uuesti kõrvetada saada, harjunud juba üksi elama. Lootusetutest vanapoistest ma parem ei räägigi.

Kuid mis mind häirib, on see, et mõne toreda mehega suheldes, eriti kui me ei ela samas linnas, on võimalik kohtuda ainult nädalavahetustel. Nii. Ja siit edasi ainult nendel nädalavahetustel, kui mees ei külasta oma eakaid vanemaid kuskil teises Eesti otsas. Või ei kohtu oma lastega või pole tal erakorralisi tööülesandeid. Selle koha peal tekib minus alati tõrge ja ma ei saa aru, kas ma olen justkui suhtes või mitte. Kui kohtun mõne mehega paar korda kuus ja mitte midagi meid ei seo — meil pole ühiseid lapsi ega ühist majapidamist, kummalgi pole teineteise ees justkui mitte mingeid kohustusi. Ühest küljest ma mõistan, et ta peab järgmine nädalavahetus olema tööl ja ülejärgmisel aitama oma ema. Kuid siis tekibki küsimus, et kas ma olen üksik ja vaba inimene või mitte. Kas ma näiteks võin neil õhtutel või nädalavahetustel, millest mees on loobunud, minna kinno või kohvikusse mõne teise mehega, kes kutsub? Kas ma võin kõigil neil pikkadel vabadel õhtutel suhelda interneti tutvumisportaalides või peaksin ma kõik oma kontod kustutama? Mida ma vastan, kui mõni mees küsib, kas ma olen vaba? Olen vastanud, et elan üksi küll, sest suhtes ma kellegagi ei ole ometi. Edasi tekibki see küsimus, et kas ma võin pärast kellegi teisega näiteks teatris käimist selle mehe enda juurde ööseks kutsuda? Kas see oleks petmine ja kas ma peaksin selle pärast põdema? Mina ei tea samamoodi, mis elu mees minust eemal olles elab või mida ta teeb.

Ehh, tegelikult polegi point petmises või truuduses. Point on selles, et ükski keskealine mees ei lubagi, et loobub oma kodust ja tööst teises linnas, et minuga kokku kolida, keegi pole nõus nii suurt riski võtma. Mehele sobibki see variant, et käia külas siis kui talle sobib. Kuid mina olen see, kes tahab enamat ja nii otsin ma edasi.

Ma pole kindel, kas te minust või mu küsimusest üldse õigesti aru saite. Kuid ma tunnen ennast nii ÜKSIKUNA sellele vaatamata, et vahest keegi külas käib, kellega me ilmselt mitte kunagi kokku ei koli.