Pikki aastaid arvasin, et mina olen imelik. Et mul on midagi tõsist viga, sest ma ei oska end voodis lõdvaks lasta ning analüüsin kõike üle. Selle tulemusena jääb orgasm milleski selliseks, mida on tunduvalt lihtsam üksinda saavutada ja ma kaotasin usu, et ma seda koos kellegagi üldse suudan. Ümberringi tundus kõigil olevat särav seksuaalelu, multiorgasmid ja pidev erutusseisund. Ja palju aastaid ei julgenud ma enda muredest ka kellegagi rääkida. Aga teate mis? Kui ma sellest ükskord rääkima hakkasin, sain vestlustest teada, et väga paljudel teistel naistel on täpselt needsamad mured. Vähe on neid, kelle jaoks seks ongi pinge- ja kompleksivaba. See peaks olema ju äärmiselt loomulik ja lihtne tegevus, aga millegipärast ei ole. Ja millegipärast on sellest rääkida nii raske. Ilmselt juba seetõttu, et naiselt eeldatakse paljusid asju, mille mehed on oma maailmas välja mõelnud ning naised ei ole julgenud neid ümber lükata, sest head tüdrukud on kombekad, ei kutsu ise poisse välja, ei hüppa suvalistega voodisse, ei lituta ringi ning hoiavad oma meest pidevas rahulduseseisundis, sest vastasel juhul läheb mees mujale.

Aga mis siis ühe „tavalise“ naise peas sünnib? Esiteks see, et kellelgi pole peas maagilist seksilülitit, mille saaks lihtsalt sisse vajutada ja kohe valmis olla. Saladuskatte all ütlen, et seda pole tegelikult meestel ka, aga naistel on tujjuminek siiski pikema eelmänguga seotud. Nii, oletame, et oled pikas püsisuhtes ja seks ei ole enam ammu esmane prioriteet. Tuleb olukord, kui mees tahaks, aga sinul pole üldse mingit tuju. Mida teha? Naisi on õpetatud, et tuleb järele anda, kohust täita, silmad kinni panna ja isamaale mõelda. Nii paljud teevadki. Sest muidu otsib mees seksi mujalt. Teedki oma osa ära ja mingit rõõmu ei tunne. Aga kui naisel ikkagi on tuju saavutatud ja hüppab rõõmuga voodisse, on peas siiski hääled, mida on raske vaikima saada. Oh, nii, päris hea. Jaa! Oi, ta läheb alla. Kas ma olen ikka täiesti puhas ja raseeritud? Kuidas ma sealtpoolt välja paistan?

Kindlasti näen nõme välja, selline meritäht, rinnad kahele poole laiali vajunud. Oi, ta vaatab üles! Mis näo ma teen? Kas ma peaksin oigama? Pornotööstus on juba mitu generatsiooni rikkunud sellega, et on loonud valed arusaamad sellest, kuidas asjad välja näevad ja käivad. Alates sellest, milline on inimkeha, kuni selleni, milliseid hääli ja ilmeid peaks kasutama. Kui oledki näinud, kuidas karm kütmine, alandused ja roppused on normaalsus, hakkad seda ka ise praktiseerima. Eriti kui keegi ei õpeta ega paranda. Ja paljud naised ei julge seda teha, sest nii pole kombeks. Naised ei peaks oma tahtmisi peale suruma. Ja paljud lihtsalt ei viitsi. Oh, kannatan ära! Eriti kurb, kui paarisuhtes muutub seks ainult üheks lõpptulemuse saavutamiseks mõeldud uhamiseks, mitte mõlemale nauditavaks sündmuseks. Paljud naised aga mõtlevad, et oh, minu orgasmiga on nii palju võimlemist, las ta jääda, ma ei viitsi juhendada ja pingutada, las mees saab enda oma kätte ja rahu selleks korraks majas.

Ja tegelikult pole see ju ka meeste süü, sest nemad ei tea, mida naine mõtleb. Naised aga pahatihti ei ütle, sest nii pole kombeks. Väheke elutervet feminismi aitaks ehk aru saada, et naisel on oma seksuaalsusele sama suur õigus ning ta tohib ning peabki välja ütlema, mida ta tahab ning kuidas tahab. Ja kui üldse ei taha, ei pea kellegi heaks ka vastu tulema.