Seda, kui vana ma olen, ma avaldada ei soovi, aga no ütleme nii, et kuskil seal lõbusa nooruspõlve ja läheneva menopausi vahel ning pean tunnistama, et peale oma üht halvasti lõppenud suhet, läks mul veelgi raskemaks mehi usaldada. Niisiis keskendusin oma karjäärile, sõprussuhetele, maakodu renoveerimisele... ja nii need aastad on läinud.

Ma olen käinud aeg-ajalt kohtingutel, aga enne, kui lasen neil meestel end puudutada, on alati midagi nihu läinud ja mu ellu lihtsalt pole sattunud ühtegi sellist meest, kellega tahaksin armastust jagada. Vallalise karjäärinaise elu on vahel lihtsam.

Saan korralikku palka, elan korteris, mille täieõiguslik omanik ma mõne aasta pärast peale laenu ära maksmist olen, mul pole lapsevanemaks oleva inimese muresid, saan reisida 3-4 korda aastas (mõned pikemad, mõned lühemad reisid) ja teha mida tahan, siis kui tahan.

Aga olgem ausad, ka mina mäletan pärast kümmet aastat, mis asi on seks ja kui rahuldustpakkuv see on. Ma lihtsalt olen leidnud enda jaoks teised vahendid selleks ja no naised, kes on pidanud orgasmi teesklema, teavad hästi, et enamasti saamegi ise endaga paremini hakkama.

Kuid ka mina mõtlen vahel, et äkki mu jaoks ikkagi on kuskil keegi, sest alati pole üksi kõige parem ja kindlasti mitte vanaduspõlves...