Tegelikult pole see minu asi ja tekitab ainult paksu verd ja pahameelt ja mul tõesti pole oma ellu draamat vaja, näiteks süüdistusi, et ma tema peikat endale tahan ja üritan neid lahku ajada. Sõbranna on mul aga selline, kellel ühtki pikemat suhet ega kooselu olnud pole ning tegelikult oleme varem väga palju sellest rääkinud, olukordi lahanud ja isiksuseanalüüse teinud. Ta saab ise ka aru, et käitub mõnikord valesti ja on end paljuski parandanud, seetõttu ma ei tahagi minna ja sama asja surkima hakata. Aga hiljuti sattusin sõbranna ja ta uue peikaga välja sööma minema ja kogu aja oli tunne, et tahaks põgeneda, sest sõbranna kohtles oma peikat nagu last, tänitas ja õpetas iga liigutuse kallal. Et peika tõstaks või annaks või paneks omale salvräti sülle, sest ta on ju siuke kobakäpp ja miks ta pleki tegi jne jne. Ma tean, et tegelikult ei ole see kogu aeg niimoodi ja suhtlevad normaalselt ka, seetõttu kannatasin midagi ütlemata ära, katsusin asju naljaks keerata. Pärast rääkisime sõbrannaga, et ta ei ole päris kindel, kas sellest suhtes saab asja ja et neil on ebakindel seis. Ilus see ei ole, aga eks me kõik kipume aeg-ajalt enda ebakindlusi ja halba tuju kõige lähedasemate peale välja valama, saan aru.

Mure on aga mu meelest selles, et sõbranna ise ka ei tea, keda või mida ta tahab ja mitte ühegi suhtega pole ta siiani rahul olnud. Küll on poiss huumorivaene või vale kehaehitusega või rumal või liiga klammerduv või vastupidi — liiga ringitõmbaja. Kõrvalt vaatad, et hästi klapivad ja kõik on tore, aga siis läheb kõik jälle sama rada ja sõbranna nii kaua ise õõnestab oma suhet, kuni suhe lõhki läheb. Pärast nutab tükk aega taga ja idealiseerib seda, mida ta ise kogu aeg kritiseerib. Perekond on ka sõbrannal selline, et nad kas enda meelest kaitsevad või hoopiski võimutsevad, aga iga uus peika saab tagaselja tugeva kriitikalaine osaliseks ja tehakse maha. Ma pole kuulnud, et sealtpoolt kellegagi rahul oleks oldud. Ma ei saagi aru, mis imet sealt siis oodatakse või milline oleks see ideaalne mees, kes sobida võiks. Hakkab tunduma, et meelega tahetakse mu sõbrannat üksikuna hoida, et ta oleks perekonna käpa all. Mida keegi sellest võidab, mina ei tea.

Mida teie minu asemel teeksite? Kas ütleksite sõbrannale, et ta õõnestab järjekindlalt oma uut suhet ja kohtleb peikat mõnikord nagu last? Kui nad koos õnnelikud poleks, siis ei oleks üldse mingit küsimust, aga tegelikult ma ju näen, et neil on muidu päris hea klapp ja sõbranna ise räägib, et tegelikult nad saavad suurepäraselt läbi. Ma ei taha, et järjekordne suhe samade asjade pärast tuksi läheks ja sõbranna jälle tüki kibestunumaks ning meeleheitlikumaks muutuks. Vallalisena ta ka kaua õnnelik pole, idealiseerib vanu peikasid ja suhteid ning paanitseb, et uut ei leiagi. Samas kui ta tõesti tunneb, et asi pole õige ja kahtleb, kas asjast saab asja, siis ei ole vaja ju punnitada. Hea suhe ei peaks olema mingi kohutav punnitamine ja raske töö, mida teha, hambad ristis ja higimull otsa eest väljas. Ei pea igaüks suhtes olema, väevõimuga.