Naine on maruvihane: mees keeras mulle kohutava käki
Olen 26-aastane naine. Abiellusime mehega selle aasta maikuus. Kõik oli imeline… Kuni eelmise nädalani.
Mu abikaasa on heal järjel, ta töötab juhtival kohal suures ettevõttes. Meil on kena maja Tallinna äärelinnas ja mõlemal korralik auto. Mina olen juba pea aasta olnud töötu, kuna mind koondati suurfirmast, kus töötamine mulle väga meeldis ning ma olin üsna löödud ega hakanud kohe uut tööd otsima. Hakkasin hoopis n-ö täiskohaga meie pulmi ette valmistama. Kuna mul oli siis palju aega kõik korralikult läbi mõelda, sujus kõik ideaalselt ja tõrgeteta — meil olid kaunid pulmad ja unustamatud mesinädalad. Kõik oli nii paigas. Võib-olla oli see viga.
Juba juunikuu lõpust, kui mees tagasi tööle läks, hakkasin ka mina taas töökuulutusi sirvima. Mees küll kommenteeris kõrvalt, et mis sa neist ikka vaatad, sa ei pea ju tööle minema — kodus on ka tööd ja varsti tulevad lapsed ja… Ma ei võtnud seda juttu eriti tõsiselt, sest olen ise ka praegu karjäärile pühendunud ja mul on omad eesmärgid, laste peale ma ei soovi enne kolmekümnendat eluaastat mõtlemagi hakata. Arvasin, et mees lihtsalt tahab, et ma ei kurvastaks, kui võimalikud tööandjad mind vestlusele ei kutsu ja et ma tunneksin end ka ilma tööta hästi. Oi kui valesti ma asjast aru sain…
Eelmise nädala alguses kutsuti mind töövestlusele ühte firmasse, kuhu tööle saamine mind väga huvitas. Vestlus läks väga hästi, mulle anti proovitöö, ka see õnnestus hästi. Potentsiaalne tulevane ülemus ütles, et ta annab järgmisel päeval teada, millal ta mind proovipäevale ootab. Olin õnnelik ja elevil.
Järgmisel päeval ei tulnud temalt mingit kõnet ega meili. Olgu, sellised asjad ikka venivad. Aga kui ka ülejärgmisel päeval oli vaikus, siis saatsin meili ja sain vastuseks midagi ebamäärast, et otsustamine võtab aega tugeva konkurentsi tõttu vms.
Sellest järgmisel päeval tuli pauk. Selles firmas töötab nimelt ka üks mu sõbranna — selline, kellega küll väga tihti ei kohtu,aga kui kohtume, räägime pea kõigest. Põrkasime temaga poes kokku ja ta tegi kohe kurva näo pähe ja ütles, et oi kui kahju, et me koos ei hakka töötama. Ma muidugi olin pahviks löödud — ja sain kohe teada, et juba on võetud tööle üks teine inimene. Sõbranna arvas, et ma juba teadsin seda… Ja ta arvas ka seda, et võib-olla ei tasugi tegelikult mingiks pooleks aastaks kuni aastaks tööle minna, kui niikuinii pisipere plaanis.
Võite mu reaktsiooni aimata. Selline jutt ei saanud kuidagi muudmoodi levima hakata kui minu mehe kaudu. Teadsin, et mingeid inimesi ta sealt firmast tunneb, kuhu ma kandideerisin ja järelikult ta hoolitses selle eest, et jutud minu peatsest lapseootele jäämisest minu potentsiaalse tulevase ülemuse kõrvu jõuaksid.
Ma olen maruvihane — ma poleks eales osanud ette näha, et mu mees võtab endale õiguse minu tuleviku üle otsustada. Ma lihtsalt ei tea, mida teha.
