Naine on mures: ma kardan, et peretraditsioonid on maailmast kadumas ja pühendunud suhetele pole varsti enam kohta

 (37)
Naine on mures: ma kardan, et peretraditsioonid on maailmast kadumas ja pühendunud suhetele pole varsti enam kohta
MorgueFile. Pilt on illustratiivne

Naistekale kirjutas keskealine naine, kelle tütred kasvatavad mõlemad oma lapsi üksi ja on sellega rahul. Naine kardab, et see üksi rassimine ongi meie tulevik.

Olen 56aastane naine ja mul on kaks ammu täiskasvanud tütart. Üks kasvatab kahte kooliealist last, teine lasteaialast. Mõlemad tütred pole päevagi oma laste isadega koos elanud, küll aga osalevad isad laste kasvatamises. Mõlemad tütred vihuvad kõvasti laste kõrvalt ka karjääriredelil edasi ja kasutavad tihti lapsehoidjate teenust, mehi nad oma sõnul igapäevaselt oma ellu ei vaja.

Tüdrukud räägivad mulle, et see on tänapäeval täiesti normaalne. Lapsevanemad ei pea suhtes olema ega ammugi koos elama, et normaalselt lapsi kasvatada. Tütred tahavad pühenduda ainult lastele ja karjäärile ning väidavad, et neil lihtsalt poleks elukaaslase jaoks aega.

Ma ei saa aru, mis hirmsat aega see elukaaslane nüüd peaks võtma? Mina olen oma mehega juba pikalt abielus ja ma leian, et koos elamine ja kohustuste jagamine teeb elu just kergemaks. Muidugi on ka toredam, kui keegi on kõrval. Tütred aga ütlevad, et kui nad tahavad suhelda, siis nad valivad ise selleks aja ja lähevad mingi tuttava mehega näiteks väikesele reisile või muud sellist. Mida see veel tähendab, ma ei tea - kust selliseid mehi siis saab, kes niimoodi kohe võtta? Ega nad mulle ei räägi ka.

Minu mure on selles, et vahel tundub, et inimkond ongi teel sinnapoole, et kaob perekond kui selline ja kõik rassivad omaette. Kui naine tahab last, siis teeb mingi mehega sobiva kokkuleppe ja saavad koos lapse. Miks mul on tunne, et varsti elame maailmas, kus polegi mehe ja naise vahelisele armastusele ja pühendumisele enam kohta?