Naine on närvis: kui su mees nädalaks ära sõidab või paariks päevaks puhkama läheb, ei anna see sulle õigust ennast üksikemaks nimetada!
"Mind ajab täiesti endast välja, kui naine, kelle abikaasa on korraks ära sõitnud, kurdab mulle, üksikemale, kuidas ta mõistab, mida ma tunnen, sest nii raske on üksinda lastega hakkama saada," kirjutab üksikema. "Aga sinu mees tuleb kohe tagasi, sa pead toime tulema ainult paar päeva või nädala ja siis saab kõik korda. Mina elangi seda elu, nii et ära tule mulle halama, kui raske sul on!"
“See, et sul hetkel meest kõrval ei ole, tähendab tavaliselt seda, et ta teenib teie perele kuskil mujal raha ja kui ta just astronaut ei ole, on ta alati telefonikõne kaugusel. Ta tuleb su juurde tagasi värske ja puhanuna ja tänulikuna, et laste eest hoolitsemise ja majapidamisega nii hästi üksinda hakkama said.
Kõige olulisem erinevus minu ja sinu vahel on see, et ta tuleb tagasi ja kogu koorem ei jää ainult sinu õlule. Sul on võimalik jagada lapsevanemaks olemise tähtsat ülesannet inimesega, kes on sama pühendunud laste heaolule kui sina.
Mina teen seda kõike üksi.
Mul ei ole “üksikema nädalaid”, mul on üksikema elu. Iga nädal toob uusi ülesandeid ja laotab uusi raskusi mu õlule, mida ma pean üksi kandma.
Iga päev kuulen kellegi hala selle kohta, kui tüütu, halb ja kasutu ta kaasa on. “Ta ei mängi lastega, ta ei vii prügi välja, ta on alati tööl, ta ei tee seda ja ei tee toda.” Mõttes alati karjun sellise rumaluse peale. Võin kihla vedada, et ka kõige laisem mees teeb kodus üht-teist, aga sa võtad seda nii iseenesestmõistetavalt, et ei pane tähelegi. Küll aga märkaksid sa kohe, kui see tegemata jääb.
Mu eksabikaasa pesi vahepeal nõusid. Mitte alati, aga mõnikord, ning alati nühkis kõik potid tema puhtaks. Ka aiatööd olid tema teha. Ja alles hiljuti värvisime koos aia üle.
Nüüd aga teen kõike üksi. Koristan, pesen, kokkan, viin lapsi trenni, kooli, peole, sõprade juurde, rohin, niidan muru, viin prügi välja jne. Kõik otsused, mis tuleb langetada seoses laste või majapidamisega, langetan ma üksinda. Kui lapsel on vaja hellist ja armastust, pakun seda mina, kui last tuleb karistada, siis on see minu töö.
Puhkuse plaanin, maksan kinni ja viin läbi mina.
Haigete laste okset koristan mina.
Kui on vaja kuhugi autoga sõita, siis sõidan mina. Ma ei saa autoga sõites kunagi nautida päikeseloojangut või otsida tee ääres loomi, sest mu tähelepanu peab 100% olema teele suunatud.
Ma annaks kõik selle eest, et mul oleks keegi, kes aitaks tõeliselt tähtsaid otsuseid langetada, peseks mõnikord nõusid või teeks mulle lihtsalt tassikese teed.”
