Naine on oma kallimas pettunud: Eesti mees veedab isegi kauaoodatud puhkuse viinauimas
Läksime grupireisiga ja juba esimesel päeval läksime samas hotellis olnud eestlastega õhtustama. Uhke restoran, head veinid — kõik tundus täiuslik. Ent mehed hakkasid peagi jooma ja läksid väga lõbusaks. Mina läksin südaöö paiku magama, aga osa seltskonnast istus vist pea hommikuni välja. Olen sügava unega ega kuulnudki, millal mees täpselt voodis maandus.
Eelistasin külma vett
Järgmisel päeval võttis ta õlle juba hommikusöögi kõrvale ja nii tiksus terve päeva. Ühele õllele järgnes teine, siis kolmas, siis neljas. Kolmandal päeval sõitsime eestlaste grupiga linnast välja kohalikke kirikuid ja kindlusi vaatama. Kohe, kui esimene väike peatus ühe kohviku juures oli, läks jälle joomiseks. Ega mu mees ainuke olnud, suurem osa eestlastest jõi. Võtsin moe pärast ka ühe joogi, aga ei läinud suure kuumaga eriti allagi. Puhas vesi maitses kordades paremini.
Üks õhtu jõi mees end nii purju, et järgmine päev ta enne kella 14 voodist üles ei saanudki. Kõlab ilmselt justkui oleks mu mees padujoodik. Eestis tegelikult ei ole. Nädalavahetusel grillimise kõrval ikka õlut võtab, vahel ka nädala sees jalkamängu vaadates, kuid see on ka kõik. Uurisin ka puhkuse ajal, kuidas temast ühtäkki nii suur õllesõber sai, talle tundus küsimus imelik. Rääkis, et praegu on ju puhkus, viimaks on võimalus aeg maha võtta ega pea tööasjade ja muude kohustuste peale mõtlema. Kindlasti on tal mingil määral õigus, aga mu meelest rikub pidev joomine puhkuse ära. Oled ju pidevalt vintis, mitte kaine. Nii ei saa pooli elamusi korralikult nautida ja vaevalt tahab keegi puhkusega seoses pohmakaid meenutada.
Kui Eestis tagasi, olingi selle kõige pärast veidi kurb. Tundus, et puhkus jäi veidi poolikuks. Kurtsin seda ka mõnele sõbrannale. Nad ütlesid, et see ongi ju tüüpilise eestlase puhkusereis. Ollakse kodust eemal ja juuakse nii palju kui võimalik. Üks sõbranna meenutas, kuidas kord jäid isegi lennukist maha, sest mees ei suutnud joomajärgsel hommikul oma passi üles leida. Otsis ja otsis, kuid seda polnud mitte kuskil. Löödi juba käega, et minna siis saatkonda abi otsima, kui äkki mehele turgatas — pass on padja all. Ta pani selle igaks juhuks sinna, et hommikul maha ei ununeks.
Purjus teismeline ostis „hõbedast“ kella
Teine sõbranna meenutas, kuidas käis Egiptuses 16-aastase tütrega. Juba suur tüdruk — lubas tal üksi ka ringi käia. See lõppes sellega, et neiu proovis koos kohalikega mingit kanget napsi ja kulutas kogu oma taskuraha ära, et osta „hõbedast“ käekell.
Üks mu ema tuttav töötas varem giidina. Eelmisel nädalavahetusel oli ema sünnipäev ja juhtusin temaga vestlema. Oma kogemuse põhjal ütles ta, et tavaliselt on gruppides iga teine või kolmas eestlane purjus. Väike vint käib asja juurde, nagu öeldakse.
Kõik see paneb mõtlema, et kas tõesti ei suuda me enam puhata nii, et alkohol poleks pidevalt kõrval?
