Naine on pettunud: vallalise elu pole üldse nii põnev, kui ma arvasin
Olen noor 24aastane naine ja läksin just lahku oma elukaaslasest, kellega olime üle seitsme aasta koos olnud. Jah, see tähendab, et olen esimest korda elus vallaline. Aga kuhu jäävad lubatud rõõmud?
Sõbrannadel oli hea meel, kui mu suhe lõppes, sest nad olid ammu arvamusel, et mu elukaaslane ei kohtle mind hästi. Tegelikult polnud viga midagi, lihtsalt saime ühel hetkel mõlemad aru, et oleme koos pigem mugavusest, mitte armastusest. Olime lahku kasvanud. Sõbrannad kujundasid oma arvamuse lihtsalt sellest, et ma vahel kurtsin oma igava elu üle ja siis nad järeldasidki, et mu mees ei taha minuga midagi koos teha. Ühtlasi mu sõbrannad lubasid mulle, et kui me lahku läheme, läheb mu elu kohe tohutult põnevaks.
Nii see siiski ei läinud. Minu meelest on mu elu veel igavam kui see enne oli. Käin küll rohkem väljas kui enne, kuid ma ei saa öelda, et ma seda naudiksin. Mulle ei meeldi inimesed, keda ma pidudel kohtan, mul ei ole nendega midagi rääkida. Lisaks häirib mind see lihaturg, mis ööklubides toimub. Nüüd ongi nii, et reede õhtul kas igavlen peol või kodus. Oleks elukaaslane alles, saaks vähemalt koos filme vaadata ja ei peaks kogu aeg ise süüa tegema, nüüd aga hakkab lausa masendavaks muutuma see kodus aja veetmine.
Loodan, et leian peagi uue kaasase — mulle aitab sellest vallalise elu “nautimisest”!
