Naine on rõõmus: lõpuks ometi saan normaalselt süüa!

 (38)
Naine on rõõmus: lõpuks ometi saan normaalselt süüa!
MorgueFile. Pilt on illustratiivne

Naistekale kirjutas äsja oma pikaajalisest elukaaslasest lahku läinud naine, kes on üliõnnelik oma taasleitud vabaduse üle. Komplekti kuulub ka vabadus taas normaalselt süüa.

Olen 34aastane naine ja lõpetasin natuke üle kuu aja tagasi ahistava suhte. Tunnen end nii vabana ja õnnelikuna.

Olime oma elukaaslasega koos 13 aastat ehk siis peaaegu terve minu täiskasvanuelu. Mees oli minust pea kümme aastat vanem, nii et tema jaoks olin mina juba teine ring (tal olid varasemast suhtest kaks last).

Kui m ütlen, et suhe oli ahistav, ei tähenda see, et mees oleks mind peksnud või muudmoodi vägivaldne olnud. Tema ahistamine oli selline küllaltki märkamatu, ma ei saanud pikki aastaid isegi aru, et see toimub.

Meie suhte alguses olin mina nooruke naiivne neiu, tema juba elukogenud mees. Ta oli ka väga heal järjel ja enesega väga rahulolev mees. Aga ärge arvake, et ma olin mingi kullakaevaja, vastupidi, ma väga armastasin teda ja meie kooselu algas täiesti õigetel põhjustel.

Elukaaslane hoidis mind alguses väga, aga ütles ka alati otse välja, kui talle miski ei meeldinud. Mingil hetkel hakkasin ma natuke kaalus juurde võtma. Temalt hakkas nüüd tulema vihjeid, et kas ma pole plaaninud trenni minna või kasvõi niisama jooksma. Samuti hakkas ta kriitilise pilguga vaatama, mida ma söön. Näiteks kui me õhtul koos mingit filmi pidime vaatama ja mina tahtsin mingeid snäkke kõrvale võtta, siis tema arvas, et ma ei peaks nii hilja õhtul enam sööma, et see ei mõju mu figuurile hästi.

Seotud lood:

Püüdsin alguses teda õigustada ja ennast veenda, et kõik see on ju mu enda heaolu pärast, aga siiski mõjus see mulle halvasti. Hakkasin salaja sööma ja võtsin veelgi juurde. Aga nii palju ma küll juurde ei võtnud, et mind oleks saanud paksuks nimetada, pigem muutusin lihtsalt veidi kurvikamaks ja kandsin number 36 riiete asemel numbrit 38, mis pole ju üldse suur number.

Kuid ahistamine hakkas järjest hullemaks muutuma. Ma hakkasin ka trenni tegema, aga ikka tuli järjest välja, et mehele ei meeldi see ja ei meeldi teine. Mina muutusin aina ebakindlamaks.

See protsess oli väga pikk, enne kui sain aru, et ma ei pea sellist suhet kannatama. Et ei ole normaalne elukaaslase eest salaja süüa. Et peas peaks ohutuli põlema hakkama, kui ei julge end enam elukaaslasele alasti näidata, sest kardad kriitikat…

See nõudis palju otsustusvõimet ja tahtejõudu, aga viimaks suutsin ma end sellest suhtest vabaks kiskuda. Täna ei suuda ma enam mõista, kuidas ma üldse nii kaua suutsin sedasi elada.

Olen vaba ja õnnelik, ilus ja noor naine. Nüüd võin elu nautida ja normaalselt süüa ning elada täpselt nii, nagu ma ise tahan!

Naised, ärge leppige ahistava suhtega — te olete paremat väärt.