Naine on tüdinud: beebi sünniga muutus ka mees justkui titaks, kes nüüd eriti palju tähelepanu ja armastust vajab
Olen noor abielunaine, hiljaaegu sünnitasin tütrekese. Kuni lapse sünnini oli mul mehega väga meeldiv suhe, praeguseks on kõik allamäge läinud.
Tean, et olen nüüd lapsekesksem ja mehega suheldes ilmselt närvilisem. Nii ma siis läksingi psühholoogi juurde, et end n-ö kõrvalt vaadata ja abi saada, et suhe ei puruneks. Üldjoontes rääkis mu psühholoog kalli raha eest peaaegu sama juttu, mis ema on mulle ikka rääkinud. Psühholoog toonitas, et pärast lapse sündi peaks mees ikkagi jääma nagu lapseks nr 1. Et mehed on nõrgad, väga vajavad tunnustust jne.
Eks osaliselt olen sellest ammu aru saanud, kuid on ka trots sees. No mida, mu ema käitus nii, alati oli mees nagu esimene laps. Nüüd on lapsed kodust läinud ja mu emal on kodus ikka see esimene laps, tema mees. Teate, see mees ei olegi suureks kasvanud, mu ema poputab teda aina edasi ja on tänulik, kui mees ei löö.
Ma ei taha sellist elu, ma ei taha aidata oma mehel abituks jäädagi — äkki ta saaks hoopis suureks kasvada, oleksime teineteisele abiks ja toeks. Kui meie suhe paraneks, tahaksin kindlasti perekonda lapsi juurde. Ehk saaksite mulle head nõu anda, armsad suguõed ja muidugi ka meesterahvad. Sarnaseid olukordi on ju paljudel ja miks mitte õppida üksteise kogemustest. Tänan ette ja ootan huviga.
