Mul hakkas eelmise nädala alguses puhkus. Olen suvilas ühel Eesti saarel ja tahaks rahu ja vaikust, aga ülemus helistab mulle peaaegu iga päev. Ma lülitaks muidu telefoni üldse välja, aga mu teismelised lapsed sõeluvad pidevalt maa ja linna vahet ja ma pean ju nende jaoks kättesaadav olema.

Ülemusele otse ma ei julge öelda, et ta ei helistaks, sest tean, kui kergesti solvuv ta on ja ka seda, et meie firmast on tihti vallandatud inimesi, kes ei ole piisavat pühendumust üles näidanud.

Oleks need siis mingid jube olulised küsimused, mille pärast ta helistab. Ei, ta küsib lihtsalt mingite vestluste või kokkulepete kohta, mille nüansse mina alati paremini mäletan. Ta ütleb alati rõõmsalt kõnet alustades, et ma ei sega sind, mul on hästi lühike jutt. Aga sellele ta ei mõtle, et kasvõi viis minutit telefonis tööst rääkimist viivad mõtted jälle töö juurde ja läheb tükk aega, enne kui mõtted jälle puhkuselainele saan.

Kas keegi on veel sellises olukorras olnud? Mida teie minu asemel teeksite?