Naine pahandab: kas naturaalne ilu enam midagi ei loe? Tegin õhtul meigi, panin kleidi selga ja mees vaatas mind nagu ilmaimet

Olen terve eriolukorra aja vabalt võtnud. Ei kasuta meiki, käin mugavalt dressides. Ei ole aru saanud naistest, kes lihtsalt kodus olemise jaoks oma näonahka rikuvad ja iga hommik ennast kohusetundlikult võõpavad.

Elukaaslane ka midagi imelikku pole öelnud. Ta on terve meie suhe olnud arvamusel, et kodus peabki ennast hästi tundma, räägib, et ilma meigita olen ma kõige ilusam ja mina siis rõõmsalt elasingi terve see eriolukord oma roosas mullikeses, et mees peab mind ikka kõige ilusamaks naiseks.

Ühel õhtul siis otsustasime koos kodus kohtingu teha, sest polnud ammu midagi mõnusat koos teinud. Pidime filmi vaatama, ilusa toidu valmistama, lihtsalt sellise pidulikuma õhkkonna looma. Mõtlesin siis, et ma ei ole tõesti väga-väga ammu grammigi meiki kandnud ega isegi mitte kleiti. Sättisin ennast siis valmis ja filmi vaatamisest ei olnud ühel osapoolel juttugi, vaatas mind terve aeg ammuli suuga, justkui ma oleks mõni ilmaime.

Muidugi on tore, et ta mind komplimentidega üle külvas ja rääkis, kui imeilus ma ikka olen, aga kas sellist ülistamist tavalisel päeval kuuleb või ongi mehed nii kahepalgelised? Et muidu räägivad kogu aeg, kuidas naturaalne on ikka nii ilus ja hea ning kõik naised võiksidki ilma meigita olla, aga kui end üles lüüa, unustavad kõik eelneva?

Lisaks küsis ta veel, et kas ma ometi võiksin terve õhtu selline välja näha. No mina ei tea, täna ma tunnen ennast küll pahasti, et näen jälle tavaline välja ja olen mugavates riietes, mees isegi ei vaata mind...

Tundub jah sellise pseudoprobleemina, aga sellel õhtul pani ta mind tundma tõelise printsessina oma ilusate sõnadega. Miks ta küll ei võiks mõnel tavalisel päeval selline džentelmen olla?