On esmaspäev. Söön hommikul maisihelbeid ja vaatan „Terevisiooni”. Kell üheksa jõuan kontorisse ja töötan õhtul kuueni välja. Kõned, kohtumised, veel kõnesid, koosolek, kõned. Päev läheb linnulennul. Korra patsutab ülemus õlale ja ütleb, et olen tubli. Varem ta seda ei teinud, kuid käis hiljuti ühel kallil koolitusel, kus õpetati, et kolleegi tuleb märgata. See väike fakt, et seda peaks tegema siiralt, jäi koolitusel mainimata. Aga tühja sellega, mulle mu töö meeldib ja tean ka ise, et olen tubli. Pärast tööd käin läbi koolist — õpin kaugõppes psühholoogias. Vastu ööd käin veel spordiklubis ja siis maandun kodus diivanil. Et jõusaalis põletatud kalorid tasa teha, otsin sügavkülmikust välja jäätise. Järgnevad päevad lähevad samas rütmis. Vahepeal olen ka öösel pikalt üleval, sest osa tööd võtad ikka koju kaasa. Neljapäeval käin emaga teatris. Ka tema ütleb, et olen tubli ning ta on minu üle uhke. Reedel jõuan tööle veidi hiljem, sest pean koolis tegema esitluse Freudi tööde põhjal. Õppejõud kiidab ja kooliõed imestavad, kuidas ma küll jõuan. Pärast olen tööl, kuniks kell saab viis. Aitab.

On aeg pidutseda!

Nüüd algab teine dimensioon. Lähen viskan kodus asjad nurka ning lähen sõbrannadega Kalamajja F-hoonesse istuma. Pasta, vein, veel üks vein ja paar veini veel otsa. Järgmisena on õhtumenüüs Pudel ja Boheem. Kella kümne paiku liigume edasi kesklinna, võtame Valli baaris millimallikad ja tormame Musta Puudlisse. Õhtu, õigemini öö jooksul jõuame veel ka Kuku klubisse ja Woodstocki. Raha voolab kõrist alla, kuid mul on lõbus. Kes sina oled? Õige jah, see kirjanik, kellega me kunagi ühel sünnipäeval hommikuni jõime ja filosofeerisime. Aga kes oled sina? See kolleeg, kes ühel päeval otsustas, et läheb hoopis PR-firmasse libedat juttu ajama. Aga sina? Sind ma küll ei tunne, aga saame tuttavaks, sa näed hea välja.

Ühel hetkel ärkan oma voodis ja hõõrun silmi. On laupäev, kell on üks päeva. Tellin endale pitsa ja vahin televiisorist „Sõpru” ning „Grey anatoomiat”. Nüri on olla ja peavalutabletid on otsas. Meenub, et lubasin minna ühele sünnipäevale, otsin välja riided, teen kiire meigi, ja ongi minek. Sünnipäev on Viimsi kandis, kuid loomulikult jõuame lõpuks linna. Taksot tuleb kaua oodata, kuid see tasub vaeva ära. Sõbranna on ööklubide fänn. Mingist Kuku klubist või millimallikast ei taha ta midagi kuulda. Olgu peale, läheme klubisse. Hot shot, gin toonikuga, veel üks kokteil, veel üks. Kes oled sina? Ega ma õigupoolest tea, aga kohe saan teada.

Ärkan taas oma voodis ja kell on 12. Hõõrun uniselt silmi ja teen süüa. Väsimus on peal, vahin pool päeva televiisorit ja õhtul ajan end korra välja, et Klausi õhtust süüa. Olen kui zombi, aga sõbranna on sellega harjunud. Lähen varakult magama.

Deja vu

Esmaspäev. Ärkan varakult ja söön maisihelbeid. Jõuan 8.30 tööle, et enne koosolekut mõnedele töömeilidele vastata. Tean, et tuleb nädal nagu iga teine.

Selline on siis minu, 30aastase Tallinna kesklinnas elava naise elu. Ilmselt otsin ma sisimas mingit vabandust sellele, et lõputu vabadus pole ikkagi tore. Kui ma igal nädalavahetusel väljas käin, ju ma siis asendan midagi.