Naine pihib: ma tõesti ei tea, kas ma armastan oma meest
Elan koos oma mehega 15 aastat. Meil on lapsed. Elus on üht-teist koos üle elatud, on olnud paremaid ja halvemaid aegu nagu ikka suhetes.
Minu mees räägib mulle: "Ma tean, et sa mind ei armasta, ma tunnen seda." Samas võin väita, et mina küll tunnen, et ta mind armastab (kuigi kohati tema käitumine minuga jätab siiski soovida: meelega ärritamine jms.).
Mina väidan talle vastu, et "loomulikult ma armastan sind, ega ma muidu ju sinuga koos ei elaks". Aga tegelikult, ma tõesti ei tea kas ma teda armastan.
Meeletut kirge tema vastu ei ole. Intiimsustega ma parema meelega ei tegeleks. Samas tema kaisus magama jääda pole sugugi paha. Läbisaamine on meil hea ja koos igal pool käimine on samuti tore. Rääkida temaga mulle ka meeldib (juhul kui ta muidugi viitsib).
Ma ei mõista ennast. Ma ei tea, kas ma teda armastan. On palju asju, mis mind häirivad ja loomulikult ka temal.
Kõigest sellest temaga rääkida on äärmiselt raske, kuna ilmselt esimene reageering oleks, et "sul on keegi teine", "sa ei armasta mind" jne. Ta võtaks seda rünnakuna.
No mul pole kedagi teist, kuid kas ma teda armastan, seda ma tõesti ei tea.
Püüan vaadata enda sisse ja kuulata südame häält - ei midagi, ma ei saa mitte midagi aru. Pigem läheb asi järjest segasemaks minu jaoks.
Järsku olen ise liialt kriitilne ? Kuid, kui ma nüüd seda talle ausalt tunnistan? Kas see rikub meie suhte lõplikult?
On kellelgi sarnaseid kogemusi? Mind väga piinab see olukord, tunnen, et ma olen ebaaus tema vastu ja ma ei taha seda olla.
Selle kõnelusega ei oleks minu eesmärk suhet lõpetada. Võib-olla, kui mõningad asjad muutuvad, tuleb mul siiski ka see vajalik kirg? Ilma selle kõneluseta tunnen, nagu jätaksin meid mõlemaid ilma sellest võimalusest leida "see õige".
Allikas: Naisteka foorum
