Kui räägitakse sellest, et alkohoolik on tsüklis, kujutame üldiselt mingit eluheidikut, kes istub üksi kodus ja kaanib viina ja õlut. Vahepeal korjab taara kokku ja viib taarapunkti, et järgmise pudeli jaoks raha saada. Kui sellest ei piisa, võtab ühendust mõne mõttekaaslasega, klapitatakse rahad ja ostetakse alkoholi juurde. Parimal juhul tuleb parm nädala või paari pärast tsüklist välja, halvimal juhul läheb kõik veelgi enam allamäge.

„Sõbrad“, kellega ühisosa ongi vaid joomine

On aga ka teistsugused tsüklid, mida võiks vist nimetada seltskondlikuks keskklassi-tsükliks. Just sellised on vahel mu kallimal. Ta on loomeinimene — töötas kunagi ajakirjanikuna, kirjutanud isegi raamatuid ja praegu kirjutab ühes reklaamifirmas klientidele erinevaid tekste. Tutvusringkond on väga lai ja neid „sõpru“, kellega kohtutakse vaid baaripukil, on väga palju. Ma nägin teda eelmisel nädalal vaid korra, aga ta hoidis mind SMSide ja Facebooki kirjadega kursis. Mul tekkis tunne, et olen kui tema ema, kellele ta siis vabandavalt teatab, et temaga on kõik korras ning kus ta on.

Valli baarist liikus ta esmaspäeval edasi Koplisse Kolme Lõvisse, lõpetas seejärel ühe sõbra juures, kus võeti veidi peale. Teisipäeval tegi veidi tööd, siis läks vanalinnas Patrickusse, õhtul oli tal tööga seoses üks üritus, kus muidugi pakuti alkoholi. Kolmapäeval sõitis ta tööga seoses Tartu, kus mustmiljon ülikooliaegset sõpra, kellega pimedates keldribaarides olemuslikel küsimustel rääkida ja vintispäi maailma parandada. Ta töögraafik on nii paindlik, ei pea kontoris istuma, peamine, et tähtajaks tehtud. Ta saabki endale taolist elustiili lubada.

Mina nägin teda reedel, paistis räsitud ja oli purjus. Palusin, et ta räägiks, milles on asi. Selgus, et ta aastakümneid koos olnud vanemad lahutavad. Olgu, see on tõesti väga kurb uudis ja kindlasti talle, ainukesele pojale, raske. Aga lahendus on juua? Ta on 32, mitte 15. Ma armastan teda väga ning oleksin ju valmis tema kõrval olema, aga selle asemel valib ta pudeli seltskonna. Ta pole ainus, ta tutvusringkonnas on väga palju neid keskklassi loomeinimesi, kel on omamoodi tsüklid. Üldjuhul ei istu nad kodus, kurb muusika taustal, pits nina all. Pigem minnakse omasugustega linnapeale. Meedias arutletakse väga palju alkoholipoliitika ja hindade üle, aga on ilmselge, et kes tahab, see joogi jaoks raha leiab.

Kas plussid korvavad miinused?

Kõrvalt võib tekkida küsimus, miks ma taolise mehega tahan koos olla. Ma ei hakka pugema selle taha, et armastus on pime, aga eks meil on ka palju häid aegu ja kaine peaga on ta väga hoolitsev ja armas inimene. Alles kuu aega tagasi käisime koos New Yorgis ja see oli üks mu parimaid reise. Ta on nii laia silmaringiga, et muuseumite külastamisel oli mul kõrval elav entsüklopeedia.

Praegu siiski kaalun, et ehk peaks ühel hetkel pidurit tõmbama. Mul pole ravimit tema alkoholisõpruse vastu ja ma ei taha ka olla tema ema. Laupäeval saatis mulle sõnumi, et ta suutis reede öösel isegi oma koduvõtmed ära kaotada. Õnneks on tal vanematekodus varuvõtmed, aga sinna ta ei julgenud purjuspäi minna. Värises (võõrutusnähud) laupäeva keskpäevani sõbra juures, siis läks võttis võtmed ja jätkas õhtul joomisega. Lasteaed.

Õpetuseks ka teistele, kui noormees räägib, et ta on pigem seltskondlik jooja, ei pruugi see tähendada paari klaasi veini kord nädalas.