Miks ma siis temaga koos olen? No, sest ma armastan teda. Ta on kõige parem ja kallim mees maailmas, meil on kõik super, me jumaldame teineteist, aga jah, pean tunnistama, et 30 aastat ehk mitte kunagi ei ole ma temaga orgasmi saanud. Aga tunnistada talle seda ka ei julge, sest ma ei taha ta tundeid haavata.

Sain kevadel 50aastaseks ja see oli esimene kord, kui ma ausalt öeldes mõistsin, et see ei saa enam nii edasi minna. Me tutvusime päris noorelt, meie esimene vahekord oli ca 30 aastat tagasi ja kuigi me seksime tänaseni päris sageli, siis minu jaoks on see ainult viis, kuidas teda õnnelikuks teha. Aga seks temaga on minu jaoks igav ja on seda alati olnud. Ma olen püüdnud talle küll selgitada, et eelmäng on mu jaoks oluline, aga see läheb tal ühest kõrvast sisse ja teisest välja.

See muidugi ei tähenda, et ma ise poleks kunagi orgasmi kogenud. On mul neid hetki ka olnud, kui seda on juhtunud. Minu enda käe läbi. Aga nüüd, olles juba jõudnud teatavasse vanusesse, tunnen küll, et see ei saa ju elu lõpuni nii olla, et ma ei saagi temaga koos seda täit naudingut kätte?

Petta ma ka ei taha, olen mõelnud saata ta näiteks mõnele koolitusele või minna sinna ise. Aga kardan, et ta pole nõus. Mis teie soovitaksite?