Naine pihib: olen oma kallimaga olnud koos üle viie aasta ja selle aja jooksul kaks korda kellessegi teise armunud...

 (43)
Naine pihib: olen oma kallimaga olnud koos üle viie aasta ja selle aja jooksul kaks korda kellessegi teise armunud...
Foto: Shutterstock

Minu suhtelugu on selline: olen oma mehega olnud koos tsipa üle viie aasta ja tean, et mul on suurepärane kallim. Ma olen tema kõrval õnnelik. Aga see pole mind takistanud vahepeal kellessegi teise kiiduma.

Olen oma kallimaga olnud koos üle viie aasta ja selle aja jooksul kaks korda kellessegi teise armunud.

Esimene kord jääb mõne aasta taha, kui läksime sõpradekambaga Aasiasse reisile ja seltskonnas oli ka üks minu jaoks võõras, aga vägagi atraktiivne meesterahvas. Kaks nädalat, mis reisil olime, õppisime teineteist tundma ja ega lõppkokkuvõttes meie vahel midagi ei juhtunudki, aga kui olime tagasi Eestisse jõudnud, avastasin, et igatsen selle mehe seltskonda.

Järgnevad paar nädalat olin omadega segamini. Minus tekkis tunne, et kui ma võin nii kellessegi ära kiinduda, siis ju on mul millestki praeguses suhtes puudu. Ehk on see parem seks? Äkki hoopis rohkem tähelepanu ja kingitusi? Äkki lihtsalt esimese armumistundega kaasnev põnevustunne?

Rääkisin sellest kõigepealt oma sõbrannaga, siis mehega, muidugi seda teist inimest mainimata. Lihstalt, et mingil põhjusel tunnen, et ma ei ole hetkel ei oma elukorralduse ega suhtega rahul. Rääkisime rahulikult, muutsime üht-teist ja asjad läksid joonde tagasi. Unustasin selle tunde ära ja kuigi vahepeal kohtudes meenub mulle, kui tore meil kõik koos reisil oli, siis see kiindumistunne kadus ja olin pikalt õnnelik sellega, mis mul on.

Seotud lood:

Nüüd sel suvel juhtus see aga taas. Sattusin samale peole ühe meie suures ühises tutvusringkonnas oleva mehega, kellega juba peo alguses pilke vahetasime ja pikemalt rääkima jäime. Minu meest seal peol ei olnud ja kuna me olime vähe kokku puutunud, siis ei teadnud temagi alguses, kes ma täpselt olen. See tehti talle üsna kiiresti selgeks, kuid see ei takistanud seda õrna süütut flirti, mis meie vahel oli.

Kuigi midagi ei juhtunud, tundsin end nii süüdi. Võitlesin selle süütundega nädalaid, kuni see lahtus ja otsustasin, et sellele, et uuesti keegi võõras minus huvi tekitas, ma enam ei keskendu. Aga siis sattusime nüüd uuesti kokku ja kui alguses hoidsin temast eemale, siis õhtu lõpuks olime ikka pikal jutusoonel. Ainult meie kaks.

Ja nüüd ma ei saa teda taas peast. Mõtlen, et mis võiks olla, mis võiks juhtuda, kui oma praegusest suhtest lahkun: meie ühine kodu, koos võetud kassipoeg, tulevased eesmärgid, meievaheline armastus ja usaldus... Ja mul on vastus üsna kiiresti olemas: see pisike põnevustunne võib ju küll alguses lõbus olla, aga see pole võrreldav selle õnnega, mis minu praegune mees mulle pakkuda võib.

Ma valin oma mehe iga kell. Ma tean seda ise ka, aga see ei takista fantaseerimast. Oma elu oma peas põnevaks elamast. Aga siiski... ma valin tema iga kell.

Lugeja, milline on sinu suhte lugu? Kirjuta sellest meile naistekas@delfi.ee või siia kommentaariumisse!