Mul oli seljataga tohutult halb lahkuminek. Pisaraid oli nii palju, et nendest oleks saanud suure järve moodustada. Ja siis ma võtsin vastu otsuse, et ma ei armu enam mitte kunagi. Ausalt, MITTE KUNAGI.

Otsustasin, et olen üks neist naistest, kellele piisab aeg-ajalt üheöösuhtest ja kes ei vaja midagi enamata. Kui mehed võivad nii, siis miks mitte ka naised? Käes on 21. sajand! Ma tahan seksi nautida ilma südant murdmata ja seda ma ka teen! Või vähemalt mõtlesin tol ajal nii.

Igal juhul, läksime siis sõbrannadega Viljandisse pidutsema. Kõigepealt paar klaasi veini toidu kõrvale, paar veel “soojenduseks” ja seejärel ööklubisse. Ja tunnistan, minu eesmärk tol hetkel oli üks: leida kena mees, kellega ühe õhtu lõbutseda. Ei midagi enamat.

Silmasin üht tüüpi, keda olin mõned nädalad tagasi ka Tinderi äpis näinud. Selge, ta on vallaline! Võtsin sihi silme ette ja liikusin läbi rahvamassi tema poole, kui siis äkki — komistasin! Ja kukkusin peaaegu ninali, ainult üks meesterahvas püüdis mu enne kinni. Sel hetkel oli see eelmine mees mu mõtetest totaalselt kadunud. Uus “ohver” püüdis mu ise kinni.

Ta tegi mu kukkumise kohta mingi nalja, pakkus välja, et ostab mulle uue klaasi veini ja me jäime rääkima. Nii pikalt lausa, et lõpuks tulid mu sõbrannad ja ütlesid, et nad lähevad koju, pistsid korteri varuvõtme mulle pihku ja ütlesid, et tule, millal tuled. Ma ei tulnud enne järgmist hommikut…

Jah, ma läksin ühel hetkel tema juurde, suudlesime takso tagaistmel ja hea, et seal juba asjaks ei läinud. Aga tema juures läks küll. Mina ikka veel mõtlemas, et homme lähen pealinna tagasi ja see kõik on unustatud.

Aga kuidagi sai ühest korrast teine ja kolmas ja neljas. Ja juhtus nii, et mul polegi tänase päevani ühtegi üheöösuhet olnud. On vaid tema ja meie abielu, mis on kestnud juba kuus aastat.