Naine pihib: unistan päevast, mil saan oma laste isa lõpuks maha jätta...

 (72)
Naine pihib: unistan päevast, mil saan oma laste isa lõpuks maha jätta...
Foto: Ester Vaitmaa

Olen abielus ja kahe lapse ema. Lapsed on veel väikesed, üks koolis ja teine lasteaias. Mida päev edasi, seda rohkem ootan ja igatsen seda päeva, mil nad kodust välja kolivad, et saaksin oma abikaasa maha jätta ja lõpuks ometi seda elu elama hakata, mida olen igatsenud.

Abiellusime pärast lühiajalist tutvust ja lapsedki tulid päris kiiresti. Ei näinud põhjust ega aega, et oodata ja vaadata ja põhjalikumalt tutvuda, sest tundus, et sobime ja soovid on sarnased. Algul oligi kõik väga ilus nagu ikka värskelt armunutel. Kui liblikad kõhust välja lendasid ja argipäev peale tuli, olid lapsed juba olemas ning argirutiin lajatas korralikult vastu nägu. Sain aru, et kuigi tegu on erakordselt armsa ja toreda mehega, ei ole minul temaga eriti midagi ühist. Ta on lastele fantastiline isa — hoolib, armastab, mängib, viib trennidesse, käib õhtuti jalkat tagumas, ei jäta vahele ühtegi lasteaia- või kooliaktust jne. Aga mehena ja abikaasana on ta tegelikult… no kuidas öeldagi… igav. Ta ongi pühendunud täiskohaga töötamisele ja teise täiskohaga on ta isa. Romantika ja minu vajadused ei ole talle eriti tähtsad. Ta lihtsalt ei oska ega tahagi selliste asjadega tegeleda. Piisab sellest, et kõht on täis ja katus peakohal. Tema ei ole nõus lapsi kellegi hooleks jätma, et me saaks kahekesi koos teatrisse või kinno minna, ei ole ma kuulnud ammu ka ettepanekut niisama koduski kahekesi filmi vaatamiseks. Varem hoiti mul kasvõi lastega koos õues jalutades käest kinni, nüüd pole sedagi enam ammu tehtud. Tal pole mingeid unistusi ega ambitsioone peale selle, et saaks lapsed üles kasvatatud. Aga mis edasi? Sellest ta isegi ei räägi. Mis saab 10 aasta pärast? Ei mingit mõtet ega plaani. Kõik minu plaanid ja soovid teeb ta aga väga kiiresti maha. Reisida? Mitte mingil juhul. Maale kolida? Ei viitsi. Koos sporti teha? Ei taha. Majale juurdeehitus teha? Pole raha (tegelikult on!). Mina tahan tegutseda, kogeda, näha ja ringi käia, tema tahab vaikselt istuda ja niisama olla.

Seotud lood:

Olen aru saanud, et me mõlemad mõistame — panime oma valikuga üsnagi puusse. Meil mõlemal oli titeisu peal, tahtsime kiiresti lapsi ja valisime seetõttu mitte endale partnereid, vaid lastele ema-isa. Laste suhtes on see kahtlemata tore, sest meil on pealtnäha väga armas ja kena pere ja ega meil tegelikult ju midagi häda polegi. Meil ei ole mingeid tülisid ja saame omavahel väga hästi läbi, ka laste kasvatamise põhimõtetes, mis paljudes peredes tülisid tekitavad, pole meil eriarusaamasid ja oleme ühel meelel. Ta on väga hea mees, tegelikult ka. Ainult et me elame koos nagu ema ja isa või nagu head sõbrad. Lihtsalt mina tahan elult rohkemat kui lapsekasvatamine ja õhtul teleri vaatamine, kuid tema ei tahagi elult midagi muud. Ja tuleb sedagi tunnistada — head seksi tahaks ikka ka vahepeal!

Olengi otsustanud, et niipea, kui lapsed on piisavalt suured ja meist enam nii suurel määral ei sõltu, kolin minema ja alustan seda elu, mida tegelikult elada tahan. Praegu elan tema ja laste elu, kunagi, nii 10-12 aasta pärast, tuleb minu aeg. Mul on enda raisatud ajast natuke kahju, aga laste nimel olen nõus selle ära kannatama — nemad ei ole süüdi, et mina vale valiku tegin.