Naine pihib: väga valus on vaadata, kuidas mind maha jätnud isa nüüd oma uues peres musterpapat etendab

 (98)
Naine pihib: väga valus on vaadata, kuidas mind maha jätnud isa nüüd oma uues peres musterpapat etendab
Shutterstock

Kuni viimase ajani tundsin, et ma olen vähem väärtuslik, sest mu vanemad ei olnud abielus. Mulle tundus, et miski on justkui puudu, kui ma kooliüritustel käisin... ja puudu oli mu isa.

Ta läks meie juurest ära siis, kui ma sündisin, sest otsustas, et ta tahab hoopis kellegi teisega pere luua. Me oleme alati suhelnud ja ma olen teda näinud — näiteks umbes esimese 12 aasta jooksul kokku umbes 48 tundi. Mõnikord võttis ta mind peale ja viis koolist koju, aga selle seitsmeminutilise sõidu ajal ei saanudki meil mingit suhet ega sidet tekkida.

Ta ei kutsunud mind kunagi külla ning kuni teismeeani ei näinud ma ta uut naist ega lapsi. See kõik tegi metsikult haiget, sest nagu me teame — isa-tütre suhe on noore tüdruku elus kõige märgilisema tähtsusega. Mul oli vaja oma isa ja tema puudus tekitas minus tunde, et ma olen tähtsusetu.

Alles siis, kui käisin seitsmendas klassis, lubati mind esimest korda mu isa koju. Mäletan, kuidas isa pisarsilmi selgitas, et ta uus pere, eriti ta naine, kellest ta peagi lahutama hakkas, ei lubanud tal minuga suhelda. Tundus siiras… Siis hakkasime oma suhet parandama, aga teismeeas ei olnud seda muidugi lihtne teha. Tihti tundus, et tegime sammu edasi ja siis kohe viis tagasi. Aga hoolimata kõigest oli märgata progressi — ta tõesti üritas ja ma täitsa hakkasin meie kohtumisi ootama.

Paar aastat hiljem tekkis isal uus suhe, nad abiellusid ja lõid uue pere ning meie suhtluses toimus suur muutus. Ma näen, kui suure armastusega ta vaatab oma lapsi ja uut naist ja see hävitab mind, sest nüüd on ta see musterisa, keda minul kunagi ei olnud. Päev päevalt muutus aeg minuga tema jaoks vähem oluliseks ning kuna see tegi nii haiget, solvusin ja mõtlesin, et ma üldse ei tahagi temaga enam suhelda.

Seotud lood:

Kusjuures ma mäletan, kuidas teismelisena ma helistasin talle, nutsin ja anusin, et ma saaks temaga koos elada… aga vastuseks oli ainult tuim vaikus…

Kuna me ei ole kunagi koos elanud, erinevalt tema teistest lastest, ei ole meil sellist sügavat teineteisemõistmist ja sidet, nagu teistel lastel. Teised lapsed tunnevad mu isa, mina mitte. Ma ei ole saanud temaga peaaegu kunagi kahekesi olla, alati on ta pidanud minuga koos oldud aega jagama oma väiksemate lastega. Mind saab ta mahutada teiste laste koolitundide, trennide ja perega koos olemise aja vahele, mida on loomulikult ülivähe. Ta küll püüab jätkuvalt ja kutsub mind oma laste üritustele kaasa, aga see on frustreeriv. Ja mul on nii valus olla see täiskasvanud laps, kelle jaoks tal aega ei ole, sest teised on nii palju tähtsamad.

Nüüd olen ma täiskasvanu, mul on mees ja lapsed, kuid suhte puudumine isaga teeb mulle jätkuvalt väga haiget. Tema eemalolek on mõjutanud tervet mu elu ja ma olen selle pärast pettunud ja vihane. Olen ju mina ainus tema lastest, kellel ei ole tema perekonnanime…

Ma tunnen, et tema jaoks olen ma lihtsalt üks vale otsus minevikus, plekk tema muidu viisakas eluloos. Tundub, et tegelikult oleks parem lihtsalt minema astuda ja see suhe sinnapaika jätta, sest muidu saan ma veel rohkem haiget.

Allikas: Scary Mommy