Naine pihib: valetan kõigile oma mehe töökoha kohta, sest mul on häbi, et ta on lihttööline
Kui me kaheksa aastat tagasi pärast mitmeaastast kooselu abiellusime, oli kõik ilus nagu filmis. Abikaasal oli koos endiste klassivendadega oma ettevõte ja mina sain head palka ühes suures ja mainekas firmas. Pärast pulmi sündis meile ka väike tütar. Rahadega polnud absoluutselt mingeid muresid ja saime lubada endale nii kvaliteetseid rõivaid, majapidamistarbeid kui puhkusreise.
Kahe aasta eest läks mehe ettevõte põhja. Neil olid lood juba mõnda aega halvasti olnud, aga sellest kui kehv seis tegelikult oli, sain aru alles siis, kui mees ütles, et tal on aeg hakata uut tööd otsima. See oli meile mõlemale nagu kivi südamel, sest kuna mees sai juba gümnaasiumis edukaks väikeettevõtjaks, ei läinud ta ülikooli. Seega oli ta nüüd lihtsalt 28aastane keskharidusega töötu.
Abikaasa ei leidnud pool aastat tööd ja siis sai tutvuste kaudu kuhugi lattu abiks. Suhtusime sellesse kui ajutisse olukorda ning ma ei teinud sellest suuremat numbrit, ehkki… olin väga pettunud, et ettevõtjast oli saanud laotööline. Aasta eest sai ta sama lao kaudu kulleriks ja ta on siiamaani kuller. See valmistab mulle kohutavat häbi ja piinlikkust… Rahadega on nüüd kitsam, mina teenin rohkem kui mu abikaasa… Inimestele, kes meie eraeluga täpsemalt kursis pole, ütlen siiani, et mees tegeleb oma ettevõttega või siis püüan sellest teemast mööda keerutada.
Aga ma ei saa sinna midagi parata — mul on raske leppida sellega, et mu peaagu 30aastane mees on lihtlabane kuller. Ma armastan teda ja ta on imeline isa, aga vahel ma mõtlen, et oleksin pidanud leidma enda kõrvale kellegi, kellel on vähemalt kõrgharidus olemas või kellegi, kes oskab leida endale ise parimat tööd ja parimaid võimalusi.
