Eestlanna tõdeb: vanemate kõrged ootused panid punkti mu trennihuvile ja tegid mu enesehinnangu maatasa

Lugesin tänasest Eesti Päevalehest lugu sellest, kuidas vanemate nõudmised oma laste sportlike saavutuste suhtes kasvavad iga aastaga ja see tuletas mulle meelde hetki minu enda lapsepõlvest, kus ka minu huvi spordi vastu rikuti kiiresti ära.

“Kui ma päris väike olin, nii 4-5 aastane, siis meeldis mu emale tihtipeale mõrul toonil meenutada, kuidas temast oleks võinud saada tasemel võistlustantsija, kuid võistlused toimusid Tallinnas ja kuna nemad elasid perega teiselpool Eestit, ei saanud tema ema sellist kulu lubada ning niimoodi mu ema tantsijakarjäär katki jäigi. On näha, et ta ei ole sellest tänaseni üle saanud ega oma emale andestanud.

Kuna tema unistus jäi poolikuks, üritas ta teha kõike, et minust ikka asja saaks. Kuueaastaselt alustasin ma iluvõimlemist, kus lisaks pikkadele trennidele pidin kodus ema valvsa pilgu all veel harjutama ja kordama kõike trennis õpitut, sest ta korrutas alati, et liiga hilja pani mu sinna trenni ja mul on vaja teistele järgi jõuda. Juba see pani mulle tohutu pinge peale, sest ega mina ei olnud ju süüdi selles, et ta mind alles kuueaastaselt sinna trenni pani. Tundes, et ma pean kogu aeg väga palju pingutama ja rõõmuhetki ei olnud, ei tahtnud ma enam seal trennis käia. Ma küll suutsin käia mõnel võistlusel, kuid need olid hirmsad kogemused — minu ema esireas kurja näoga mind vaatamas ja pilku kõrvale pööramas, kui mõni hüpe ebaõnnestus.

(Õnneks!) mainis treener üks hetk mu emale, et minust seal trennis vist eriti asja ei saa, sest mu painduvus ei arene väga ja talle tundub, et ega mulle endale seal ei meeldi ka. Siis sain lõpuks seal käimise ära lõpetada.

Tagantjärele mõeldes oli see päris imelik suhtumine treeneri poolt, tänapäeval selline asi vist enam läbi ei läheks või saaks treener karistuse, et ta mõnda lapsesse niimoodi suhtus. Kuid sel ajal oli see minu jaoks pääsetee välja.

Mõned aastad oli trennis käimisest pausi, kuid siis ostis isa mulle rulluisud. Selle üle olin ma väga õnnelik, sest me saime koos sõitmas käia ja minu jaoks oli see kvaliteetaeg. Kuid rõõm oli üürike — üsna pea hakkas isa mind kritiseerima, et mu füüsiline vorm on ikka päris halb ja üldse olen ma juba nii vana, et ega minust enam asja ei saa. Ka ei pidanud ta paljuks võrrelda mind teiste minuvanustega, kes olid juba Eesti meistrid. Ta soovis, et ka mina oleks selline. Lõbusast ühistegevusest sai pingeline trenn, kust ma läksin alati pisarad silmis koju, sest ei tundnud, et ma oleks piisav.

Ei ole vist mõtet mainidagi, et mul on tänase päevani raske mõnda trenni teha. Vanemate suhtumine on nii oluline! Tahaksin siinkohal lapsevanematele südamele panna, et loomulikult on tähtis, et laps tegeleks mõne füüsilise tegevusega, aga alati peaks talt uurima, kas ta ikka tunneb ennast seal hästi ja kas talle meeldib seal. Kõige parem oleks muidugi, kui lapse jaoks on sport tegevus, mida ta saab rõõmsalt koos oma vanematega nende vabal ajal teha ja kus ta ei tunne, et ta peab selles tegevuses ennast neile iga liigutusega tõestama."