Naine seisab äärmiselt raske dilemma ees: pean tegema valiku oma tütre ja mehe vahel
Tütar on 14, õrnas eas, väga emotsionaalne ja temaga on praegu raske. Asja teeb hullemaks see, et mees, kellega ma koos elan, ei ole tema pärisisa. Mu praegune mees on hoopis mu teise tütre isa. Pubekaikka jõudnud laps on väga mässumeelne ja mehele käib see üle jõu. Hommikust õhtuni on meie majas tülid ja polegi hetke, mil need kaks rahulikult omavahel räägiksid. Uksed pauguvad, ropud ja koledad sõnad lendavad, karjutakse ja nutetakse, sõimatakse ja õiendatakse. Õudne on kõige selle keskel elada. Pubekas heidab mehele ette, et too pole tema isa ja pole õigust teda kamandada, mees aga ikka püüab talle selgeks teha, et majaperemees on tema, mitte pubekas. Lisaks märkused riiete, õppimise, koristamise, laisklemise jne jne kohta.
Olen püüdnud neid igati lepitada, aga tolku ei miskit. Järjest hullemaks läheb. Mitu korda olen öelnud, et ma lähen täitsa hulluks niimoodi, aga kedagi ei paista huvitavat. Mis kõige hullem — see tülitsemine mõjub ju ka väiksemale tütrele, kes on võtnud üle kõige halvemad kombed nii õelt kui isalt. Pirtsutab ja plärtsub vastu nagu õde ja õiendab nagu isa. Eks tal ole ka raske, kui kogu aeg majas kisa käib.
Nüüd oleme jõudnud sinnamaani, et mees ükspäev ütles, et kui see plikatirts siit ei kao, siis läheb tema. Suurem tüdruk võiks minna küll oma isa poole, aga minu süda emana lõhkeks siis. Ta on ju ikkagi minu laps, keda ma armastan, hoolimata sellest, et ta praegu peast segi on. Ka teist varianti ei kujuta ettegi, et mees ära koliks. Siis jääks teine tütar isast ilma ja see oleks sama valus.
Kuidas ometi neid kahte lepitada ja pere koos hoida?
