Lugesin tänast Päevalehe artiklit, kus loo autor vaatles oma nurga alt Jaan Kaplinski seisukohta, et see, kui naine keset seksi ei ütleb, mõjub mehele väga halvasti. Kaplinski võrdles seda olukorda sellega, kui paned näljasele inimesele toidu nina ette, aga enne kui ta selle haarata jõuab, võtad ära.

Nii et arvamusloo autori jutt seksi katkestamisest on mu arust natuke teemast mööda, sest on suhteliselt kindel, et Kaplinski pidas silmas olukorda, kus naine — vabandage vulgaarse väljenduse eest — on juba voodis, jalad harkis — et siis pole inimlik järsku püsti karata ja ei öelda.

Olen Kaplinskiga täiesti nõus. Kui naine ei taha mehega seksida, siis võiks ta seda kohe öelda. Aga kui eelmäng on juba täies hoos ja riidedki seljast lennanud, siis ilmselgelt naine on seksist sama huvitatud kui mees, aga lihtsalt otsustab ühel hetkel pipart mängima hakata.

No tõesti, meestele on seatud ma ei tea mis piirangud, mida ja kuidas nad tohivad või ei tohi naistega teha. Aga naistele oleks justkui kõik lubatud. Mina naisena arvan, et seksis peab ka naistel olema vastutustunne: kui sa juba lubad mehe endaga vallatlema, siis ei ole vaja äkki tegevust lõpetada ja süütukest mängida, et “oi, ma ei ole ikka selline, kelle sa kohe kätte saad.” Kui mina juba luban mehel end hellitada, lähen ma koos temaga lõpuni, isegi kui ma hakkan mingil hetkel mingil põhjusel vastumeelsust tundma (näiteks kui meil n-ö rütm ei klapi). Naised ei ole nii õrnakesed, et kui korra väike vastumeelsus tekib, siis peab ruttu lõpetama, sest äkki muidu on eluks ajaks psühholoogiline trauma. Vahel lihtsalt on ühel parem kui teisel ja pole mingi patt vahel ka midagi teise inimese heaks teha. Kord naine mehe heaks, kord mees naise heaks.

Andke Naistekale teada, mida teie arvate: kas olete nõus, et siis, kui oled juba mehe endale väga lähedale lubanud, tuleb kindlasti lõpuni minna?