Kohtusime peale mitmeaastast suhtlust internetis, mille jooksul mees püüdis mind aeg-ajalt välja kutsuda, kuid ma ei võtnud vedu eriti. Suhtlesime iga päev, oli lõbus ja tore, aga rääkida saime ka muredest ja põhimõtetest. Lõpuks siis saime kokku.

Endale üllatuseks ta meeldis mulle. Võib-olla oli ta endale aastate jooksul mulle tiivad selga mõelnud ja ootas rohkem. Tegelikult oli meil koos ikka lõbus ja tore ja olime 2 päeva koos, juttu jätkus ja keemiat oli ka, kumbki ei püüdnud põgeneda.

Minu välimus piltidest ei erine, varasemalt olen meestele meeldinud. Tema ütleb ka, et koos oli tore ja ta suhtleb minuga pea iga päev netis, aga mingit katset uuesti kohtuda pole teinud. Ajab oma asju ja elab oma elu ja ütleb, et suhetes rapsida ei maksa ja et tema võtab tasa ja targu. Kuigi mulle näib see huvi puudumisena, püüan talle mitte pinda käia. 3 nädalat ei ole tõesti katastroof, arvestades aastaid järjekindlust minu väljakutsumisel.

Tegelikult arvan, et meil jäi läbi mõtlemata, mis saab siis, kui huvi on vastastikune ja kas me üldse tahame mingit suhet või millist suhet tahame. Mina pole planeerija, tema ilmselt on. Kuidas sellised vähemimpulsiivsed inimesed üldse mõtlevad? :)