Naine tunnistab: ma ei saa ju oma mehe juurest ära minna, tema teenib raha, tema kodu, kuhu mul minna on?!
Lugesin uudist uuringu kohta, kus kirjutati, et paljud eestlased pole lõpetanud suhet, sest nende rahaline olukord ei luba seda. Mina olen üks neist eestlastest.
Oleme mehega olnud koos kaheksa aastat, viis neist abielus ja ühe katuse all. Lapsi meil ei ole, veetsime enamiku neist aastatest mööda maailma reisides ja nüüd oleme jõudnud punkti, kus tema küll tahab lapsi, aga ütlen ausalt, mina temaga ei taha. Vähemalt praegu.
Mu mehel on oma ettevõte, mis võimaldas meil aastaid mööda maailma rännata. Teenisime mingi aja mõlemad suurema summa kokku, siis läksime ja laristasime selle ära, siis jälle kogusime ja läksime taas reisile. Samal ajal oli mehe kodu üüril, aga täna elame seal, sest otsustasime, et mõnda aega nüüd enam ei reisi ja proovime midagi stabiilsemat.
See stabiilsus on aga viimase aastaga viinud sinna, et ma mõtlen tõsiselt lahutuse peale. Mul on täiesti kõrini, sest nüüd, kus elame Eestis, pole mehe elus enam muud, kui üks suur pidu. Tema töö käib hooajaliselt ja kui parasjagu on töövabam aeg, siis käib ta ühe sõbra juurest teise juurde, koju jõuab siis, kui mina juba magan ja ega ta vaevu üldse tuleb mu kõrvale voodisse.
Oleme sellest korduvalt rääkinud, olen üritanud pisaratega võideldes talle aru pähe lüüa, aga tema ütleb ainult, et tal on igav ja mida paremat ta ikka teeb. Koos me ka peol käia ei saa, sest lähme purjus peaga alati tülli ja ta hakkab mind maha tegema, sõimama, kui ütlen, et ärgu ta enam rohkem joogu. Viimane kord läksin peolt üksi koju, tema tuli alles keset päeva, sest oli sõpradega kellegi poole edasi jaurama läinud.
Olen sõbrannadega korduvalt rääkinud, et minu piir on käes ja nüüd lähme lahku. Olen mõnel korral ähvardades isegi kohvri pakkinud, aga siis on ta lillekimbuga koju tulnud ja vabandanud. Paar nädalat ongi asjad korras olnud ja siis läheb jälle trall lahti.
Kui te nüüd küsite, et miks ma siis ikka ja jälle seda kannatan, siis ütlen ausalt: kuhu mul minna on? Ma elan tema kodus, suurema osa palgast teenib ka tema. Jah, ma suudaksin küll endale mingi kehvemat sorti korteri üürida, ehk midagi isegi osta, aga ma ei taha loobuda oma praegusest elatustasemest. Täna saan sõita uhke autoga, elada Tallinna kesklinnas asuvas korteris, osta endale aeg-ajalt mõne disainerikoti või kingad, käia iga nädal väljas söömas ja aeg-ajalt reisimas... Ühesõnaga, teha kõike, mida mu hing ihaldab. Kui üksi elama koliksin, võin selle kõik unustada, sest siis läheb enamus mu rahast kodu ja kommunaalide peale.
See võib kõlada nagu mingi tibi jutt, aga tõsiselt, kas sina tahaksid elada kehvemini, kui elad? Omada ühel hetkel brändiriideid, aga siis shopata mingeid odavaid H&Mi hilpe? Või elada kesklinna asemel Astangul? Mina ausalt öeldes ei taha. Ma tahaksin lihtsalt, et mu mees aru pähe võtaks ja saaksime koos edasi minna.
