Ma olin oma eelmise mehega olnud koos umbes aastakese. Jah, see pole nüüd teab mis pikk suhe, aga olgem ausad, selle ajaga jõuab teise inimesse ära kiinduda küll. Paraku saab selle ajaga ka aru, kui teine inimene pole sinu jaoks see õige ja see mu eksil juhtuski. Ta sai aru, et mina pole ikka tema unistuste naine, vaid tema eelmine naine oli.

Ma ei saa öelda, et seda oli tore kuulata. Ma olin temasse ära juba kiindunud ja minu silmis oli meil kõik hästi. Oli kirge, oli seksi, oli lõbu ja teineteisemõistmist. Aga alati kõigest sellest ei piisa, mistõttu ta otsustaski meie suhte lõpetada.

Miks ma seda kõike teile kirjutan? Sest ma tahaksin panna teistele meestele ja tegelikult ka naistele südamele, et suhet saab lõpetada ka nii, et teist inimest austatakse. Ei pea minema alati lihtsalt petma või “kaduma silmapiirilt”.

Minu eks helistas mulle ja ütles kurjakuulutavad sõnad: “Me peame rääkima.” Juba siis sain aru, et midagi on halvasti, aga ma ei tahtnud seda muidugi kohe uskuda. Aga ta ei rääkinud minuga edasi telefoni teel, vaid küsis, kas ma olen kodus ja tuli istus minuga koos maha ning rääkis kõik ausalt ära. Viisakalt ja minu tundeid riivamata.

Meie vestluse lõppedes ütlesin talle viisakalt, et ma arvan, et parem oleks, kui ta nüüd lahkuks ja ma saaksin natukene asjade üle järele mõelda.

Umbes kuukene võtsin aega endale asjaga leppimiseks ja siis sattusime ühe ühise sõbra sünnipäeval kokku. Ütlesin seal talle, et minu poolt halbu tundeid ei ole ja ehk võime ühel hetkel ka sõbrad edasi olla.

Tänaseks on sellest paar aastat möödas, me mõlemad oleme leidnud enda kõrvale kellegi kalli ja oleme ka omavahel sõbrad edasi. Ma ei kujuta ette, et see oleks olnud võimalik, kui ta poleks mind austanud ja viisakalt suhet lõpetanud.

Ehk on sellest kellelegi abi…