Me kohtusime seitse aastat tagasi töö kaudu. Algusest peale tundus see suhe mulle natuke ebareaalne: nimelt näeb mu mees välja nagu George Clooney — ei, ma ei kujuta seda ette, ta on tõepoolest meesiludus, kõik naised vaatavad talle tänaval järele. Mina see-eest olen tavaline hall hiireke, võib-olla mitte just inetu, aga no ilus ka mitte.

Mul on loomulikult heledad juuksed ja ka heledad ripsmed ning kulmud. Mulle on eluaeg tundunud, et ilma meigita mul justkui polekski nägu — sellel poleks nagu mingeid konkreetseid piirjooni.

Kui oma tulevase abikaasaga käima hakkasime, siis nendel öödel, kui magasime koos, jäin alati meigiga magama, sest kartsin, et ta ehmatab ära, kui näeb, milline ma loomulikus olekus välja näen. Kui käisime näiteks spaas, kasutasin veekindlaid meigitooteid.

Mõtlesin kogu aeg, et küll varsti tuleb ka see aeg, kui ma enam ei häbene tema ees oma naturaalses olekus olla, et see läheb kuidagi loomulikult. Aga seda aega ei tulnudki — tihti mu mees halvustas naisi, kes end üles polnud löönud ja seda sügavamale kompleksidesse langesin mina, tundes, et ma pean ekstra oma välimusega pingutama, et tema vääriline välja näha.

Minu käest pole mees kunagi õhtul magama jäädes küsinud, et miks mul meik peal on. Kas ta tõesti ei saa sellest aru? Hommikul ma ärkan alati varem kui mees, et jõuaks vana meigi maha võtta ja uue teha. Muidugi ei ole ma igapäevaselt päris täismeigiga — nii ma ka oma nahka hävitada ei suudaks — , aga ripsmed-kulmud on küll pidevalt värvitud ja kerge ruuž on põskedel.

Ma saan aru, et see pole normaalne, aga kuidas ma nüüd, pärast seitset aastat, äkki ütlen, et ma näen üsna teistsugune välja, kui ta arvab? Kuid ma tahan tegelikult, et ma saaksin oma mehega kahekesi olles olla täpselt see, kes ma olen…

Kirjutage Naistekale, kuidas teie sellisele kummalisele olukorrale lõpu teeksite!