Ma olen elu aeg mõelnud, et sageli on paksukesed ühed kõige lõbusamad ja meeldivamad kaaslased, sest mingil põhjusel tunnevad nad end oma kehas väga enesekindlalt ja see on ju tore. Paljudel neist on ka tervislik põhjus, miks nad paksud on ja seda ma hukka ei mõista. Aga no ma kohe üldse ei kannata neid paksukesi, kes on paksud enda süül ja selle vastu midagi ei tee, kuigi reaalsuses tekitab nende kehakaal neile tohutut ebakindlust, millega on raske isegi elada.

Pole midagi inetumat, kui paks naine/mees laua taga, kes ajab kahe käega suurt burgerit näost sisse, kuigi ta ilmselgelt seda endale lubada ei tohiks. Mina ei suuda neid inimesi vaadates mõelda muud, kui et, kas nad mõtlevad ka, mida nad oma tervisega teevad ja millised tagajärjed sel kaalul ühel hetkel nende jaoks olla võivad? Aga ikka ta sööb edasi!

Ja kõige hullem on tõepoolest see ebakindlus, mis sellega kaasas käib. Mulle meeldivad särtsakad, enesekindlad ja targad vestluskaaslased, aga paljud paksukesed tunnevad end oma figuuri pärast niivõrd ebakindlalt, et see peegeldub igast nende ihurakust välja. See ebakindel naer ja... Tüütu!

Kindlasti on nüüd inimesi, kes sõimavad mind totaalseks mõrraks ja pealiskaudseks inimeseks, aga iga üks valib oma sõbrannad ikka ise ja mulle meeldivad terviseteadlikud ja enesekindlad sõbrannad rohkem. Mõelge, mis tahate.

Üks asi veel: mul on elus olnud ka mõned ülekaalulised sõbrannad, kes on väga super inimesed, aga ka nemad on mingil hetkel mõistnud, et tervislik kehakaal on vajalik ja on täna väga saledad. Au ja kummardus neile, et nad oma tervise eest hoolt kannavad!