Naisel on kõrini: mingu need mehed ka kõik kuu peale!
Olen 30ndate alguses naine ja põhimõtteliselt oleksin vist valmis pere loomiseks. Olen heal järjel ja saan endaga materiaalselt hakkama, välimuse üle ei kurda, süda on ka õige koha peal, nii et ei tohiks nagu probleemi olla õiget meest leida või mis?
Aga siiski on probleem. Nimelt mulle tundub järjest enam, et mehed on kõik selliste probleemidega, et ma lihtsalt ei jõua nendega tegeleda. Küll on neil igasugused kompleksid, küll on nad suhtefoobikud, küll liigsed küljesrippujad. Või on neil lihtsalt tohutult hingelisi probleeme. Iga mees, keda viimasel ajal kohtan, kisub kusagile äärmusesse. Tahaks lihtsalt tavalist meest, kes iseendaga ülearu kimpus pole, aga mida pole, seda pole!
Oma viimase kaaslase leidsin suhtlusportaalist. Oli esmapilgul igati tore mees, aga mida aeg edasi, seda ebameeldivamad küljed hakkasid välja tulema. Ta oli tõeline sabarakk! Ausalt, ta oleks stepp-aeroobika trenni ka minuga kaasa tulnud, kui ma oleksin lubanud! Mina aga olen hästi iseseisev naine ja ei talu, kui keegi mul küljes ripub, nii et kui ta vaatamata minu selgitustele aru ei saanud, mida mul vaja on, lõpetasin selle suhte.
Mu eelmine kaaslane oli — vastupidi — suhtefoobik. Täiesti põhjuseta, sest ma ei tuleks selle pealegi, et kelleltki kogu hingamisruum ära võtta. Hindan üksi olemist ja minu meelest peavad mõlemad partnerid saama seda teha nii palju, kui nad vajavad.
Ei hakkagi kõiki äärmusi ette lugema, mida olen oma konarlikul suheterajal näinud, sest mõte on vist juba selge — kõik mehed kipuvad mingi omaduse poolest äärmuslikud olema ja tavalist ning elutervet isast polegi ma ammu näinud. Mingu need keerulised mehed kuu peale!
Lihtsad, rõõmsad ja eluterved mehed, kus te ennast peidate?
