Meil on ühine 2aastane laps ja kohe ka uus sündimas ning mul endal on ka eelmisest suhtest puberteediealine laps, kelle isaga tundsin samuti, et kasvasime justkui lahku ja nooruspõlve armastus asendus vihkamisega. Õnneks nüüd ikka saame väga kenasti läbi ja ta aitab mul last kasvatada. Aga praeguse elukaaslasega on mul tunne, et asi kisub üha enam rappa.

Meil on jätkuvalt elus hellusmomente, kus avaldame armastust ja uinume mõnusalt kaisus, aga neid on üha vähem ja üha rohkem on üksteise kallal vingumist ja näägutamist. Ma ise olen ka muutunud, kuna pole rahul ei suhte ega oma eluga. Tahan muutust, aga rasedana ja väikse lapsega ma seda teha ei julge.

Tunnen, et ma lihtsalt lähen hulluks, kui nii jätkan. Ja kuna mees on kõva töömees ning enamus ajast mina lastega üksi, kannatavad ka lapsed minu nõrga närvikava all. Ma justkui vihkan juba oma elu.

Kuigi paljud unistaksid just sellisest elust, näiliselt on mul kõik nagu olemas ja rohkemgi veel, kuid see sisemine tühjus ja kurbus… Ma ei taha enam niimoodi elada, aga mida siis teha?

Mul ei ole tööd ega head äriplaani, pole oma elamist ja väga ka lähedasi, kes aitaks lastega ja minu katkist hinge toetaks. Jah, mul on säästud ja tegutsemistahe, kuid kuna plaan puudub, siis ei oskagi midagi teha ega kuskile joosta.

Psühholoogi juures olen korduvalt käinud, viimane kord lõi ta suht käega, et ma ummikus ja tulgu pärast sünnitust uuesti, sest enne pole niikuinii midagi võimalik teha.

Aga pekki, ma ei jaksa oodata ja magada selle mehe kõrval kõik need ööd, kelle meelest niimoodi ongi kõik hästi. Ei ole hästi! Ja selle asemel, et süveneda mu tunnetesse või minuga suhelda, istub ta selle vähese kodus olemise aja ka telefonis.