Naisel on suur mure: mu mees muutus praktiliselt üleöö hoopis teiseks inimeseks
Naistekale kirjutas abielunaine, kelle mees käis varem tihti sõpradega väljas, üritas oma naise vähemalt kord kuus teatrisse viia, käis hea meelega lastega mänguväljakul ja ujumas, aga nüüd on muutunud kuidagi apaatseks.
Kirjutan teile sellepärast, et mul on suur mure oma mehe pärast. Nimelt on ta muutunud kuidagi apaatseks, ei taha enam suurt midagi ette võtta ei perega ega sõpradega. Muidugi ta tuleb minuga poodi ja läheb lastega mänguväljakule (meil on üks teismeline ja lasteaiaealised kaksikud), kui ma peale käin, aga mulle tundub, et ta teeb neid asju üsna vastumeelselt. Varem ta käis lastega pidevalt ujumas ja minu üritas vähemalt kord kuus kinno või teatrisse viia, aga nüüd ta neid asju omaalgatuslikult enam ei tee.
Muidugi ma tean, et selliseid probleeme lahendatakse mitte Delfi Naistekale neist kirjutades, vaid oma mehega rääkides. Ma olen üritanud seda teha, korduvalt, aga kõik, mis ma saavutanud olen, on see, et mees läheb lihtsalt närvi ja ütleb, et ma ta rahule jätaks. Hiljem ta muidugi vabandab ja ütleb, et ta ei saa midagi teha, et tal on lihtsalt selline periood. Ta räägib, et see lihtsalt tuleb välja kannatada, et varem või hiljem läheb see ise üle. Kui ma küsin, mis selle põhjus on, et tal on selline periood, ütleb ta, et ta ei tea ise ka.
Muidugi võiks arvata, et tal on keskeakriis, aga see pole see: keskeakriis oli tal juba mõned aastad tagasi ära, ostis uue uhke auto ja käitus mõnda aega veidralt. Lõpuks tunnistas ise ka, et tal oli keskeakriis ja naersime koos selle üle. Nüüd tundub asi olevat märksa tõsisem.
Sellepärast otsustasingi teistelt naistelt nõu küsida, et kas teie meestel on ka selliseid perioode olnud ja kas see tõepoolest läheb ise üle? Ma ei saa midagi teha: olen väga mures ja kardan, et tal on depressioon või midagi veel hullemat… Vahel kardan isegi, et äkki tal on mingi haigus, millest ta ei taha rääkida. Kui konkreetselt nende asjade kohta temalt olen küsinud, siis ta rahustab mu maha ja ütleb, et ei ole midagi seesugust. Korraks rahunengi maha, aga siis hakkan jälle muretsema…
Oeh, saan ise ka aru, et ega keegi mulle ju peale mu enda mehe öelda ei saa, mis tal viga on. Aga ma oleksin tänulik, kui keegi räägiks oma sarnasest kogemusest — kuidas ta mehega käitus ja mida tegi, et olukorda selgust saada. Ja kas lõpuks läkski see periood ise mööda või selgus, et mehel oli siiski mingi konkreetne probleem? Minu mõistus on otsas…
