"Olen ka ise naine, üle 30 ning ei mõtlegi ega pole ka kunagi mõelnud luua peret ja sünnitada lapsi," kirjutab ta. "Miks? Alustame sellest, et mul on diagnoositud karmim depressioon ja kaelalülide vigastus kunagisest töökohast.

Pean ka paraku mainima, et mulle eriti ei meeldi just nimelt väikelapsed. Pidin kunagi beebiga tegelema ja see oli mu elu kõige õudsem aeg. Mis teha, kui titenutt närviliseks ja kurjaks ajab?

Püsisuhet olen proovinud, pole samuti minu teema. Viimase meestuttava loovutasin mitmelapselisele üksikemale.

Üksinduse ja pensioniga ei tasu mind hirmutada, ma tean väga hästi nii üksinduse kui üksilduse tunnet ja need ei hirmuta mind. Lisaks teevad depressiooniravimid õnneks libiidoga oma töö, seega ongi nagu ideaalne üksiku ja inetu naise elu. Ei mingeid mehi, ei vajadusi, saangi keskenduda ainult oma tööle.

Kuid kahjuks on ümbruskonnas inimesi, kes ei saa aru minu soovimatusest intiimsuhteid enam luua ja lapsi saada. Mingi aeg üritati isegi ööklubisse saata, aga see on küll viimane koht, kuhu ma oma jalga tõstaks."