Naisteka lugeja: tegin abordi, kuna mu laps oleks surnud kas sünnituse ajal või pärast ilmaletulekut

 (56)
Naisteka lugeja: tegin abordi, kuna mu laps oleks surnud kas sünnituse ajal või pärast ilmaletulekut
Foto on illustreerivUnsplash.com

Eile avaldasime loo Martin Plaserist, kelle arvates on abordi teinud naine mõrvar. Täiesti ootuspäraselt hakkas kommentaarium kihama. Teiste arvamusavalduste kõrvalt leidsime ka nukramad — nende naiste omad, kes olid sunnitud tegema aborti. Vastasel juhul oleks neil sündinud puudega laps.

Avaldame kolme lugeja lood:

M.
Minu eelmisel rasedusel diagnoositi lapsel parandamatu surmaga lõppev haigus (kolju polnud arenenud, kõige kauem on elatud sellega kolmanda eluaastani). Enamus selle diagnoosiga lapsi sureb enne sündi, seades ohtu ema tervise. Kas ma olen nüüd mõvar, kuna otsustasin mitte riskida? Laps oleks surnud varsti niikuinii.

N33
Mina isiklikult poleks aborti teinud, aga millegipärast ei tahetud mu tulevasele lapsele palgata nelja meditsiiniharidusega põetajat (kolm neist töötaks kaheksatunniste vahetustega ööpäevaringselt ja neljas asendaks puhkuste ajal) ja spetsiaalse toitelahuse ostmisega on riik samuti kitsi (kui lapsel pole neere ja tal puudub jämesool, siis ta ei saa süüa tavatoitu). Seega pidin tegema raske südamega aborti. Tegemist oli esimese ja väga oodatud lapsega.

Loodan vaid, et tulevikus aitab riik rohkem ka erivajadustega laste kasvatamist.

keegi:
Abort oli minu elus kõige raskem otsus. Ma arvan, et Eestis on juba piisavalt palju vaimse puudega inimesi ja mul pole õigust tuua veel üks ilmale. Loomulikult on tore, kui kõik kulgeb kenasti, aga vahel esineb ka lootearengu häireid ja … Teate, ma ei joo ega suitseta, aga niimoodi läks minu lapse puhul. Soovin Plaserile sama üle elada. Äkki siis saab ta lõpuks aru, et elu ei ole ainult must ja valge.