Kui Sander oli reedel hommikust söönud ja arvutis mõnele kirjale vastanud ning päriselt tajunud, et ees on täiesti vaba päev ja õhtu, otsustas ta lihtsalt niisama saata telefonisõnumi oma kunagisele armukesele, kellega ta viis-kuus aastat tagasi kohtus iga paari kuu tagant, aga kes nüüd aga oli uuesti abielus. Nad olid küll Facebookis sõbrad, aga polnud enam kohtunud ega isegi mitte suhelnud.

Sanderi sõnum oli täiesti süütu: „Kuidas sul läinud on?“

Naine küsis vastu: „Kas sa oled üksi?“

Sander vastas, et on küll üksi. Juba mõne minuti pärast Annika helistas Sanderile. Ta rääkis, et rõõmustas väga Saderi sõnumit saades, et üldiselt on tal hästi läinud, aga mõni tund tagasi läks ta mehega riidu, kui teda Helsingi laeva peale saatis, sest mees nõuab, et tema ka Soome koliks. Pahameelehoos oli Annika soovitanud mehel enam mitte koju tulla. Sander lohutas, et küll kõik saab korda, sest väiksemaid kriise tuleb ikka ette.

Annika vastas, et ta viitsi rohkem oma mehest rääkida, et ta joob parajasti baaris vahuveini ja kutsus Sanderit ka enda seltsi. Loomulikult sai Sander aru, et Annika on natuke joonud. Ilmselt see väike ennelõunane vahuvein tegigi naise lõbusamaks ja julgemaks.

Sander pakkus, et tulgu Annika parem tema juurde. Tema peas keerlesid juba mälestused kunagistest ühistest naudingutest Annikaga. Naine oli mitu korda ka Sanderi juures käinud, kui Sanderi naine tööasjus reisil oli. Muidu aga kohtusid nad ühes äärelinna hotellis.

Annika ütles, et võtab takso ja on hiljemalt poole tunni pärast kohal. Ja oligi peagi kohal, kergelt svipsis ja endiselt väga ahvatlev.

Annika võttis käekotist välja kaks vahuveini ja palus Sanderil ühe lahti teha. Sander otsis klaasid. Kui ta märjukest klaasidesse valas, tõmbas Annika ta endale ligi ja suudles teda. Nad jõid oma klaasid põhjani ja Annika istus Sanderile sülle. Sander hakkas naist lahti riietama.

Umbes poole tunni pärast alasti diivanil lamades jõid nad koos vahuveini. Annika tänas küllakutse eest ja kahetses, et nad nii mitu aastat polnud kohtunud. Lisas, et ta aeg-ajalt ikka mõtles Sanderi peale. Samas sai ta aru, et neil mõlemal oli oma elu ja oleks rumal need elud ära lõhkuda.

Annika rääkis veel, et neil olid mehega juba eile õhtul juba pinged tekkinud, kui Annika rääkis, mida kodus kõik vaja teha oleks. Mees aga pidi jälle tööle sõitma ja oli keelitanud, et Annika peaks pigem endale ka Soomes töö leidma. Annika oli öelnud, et mitte mingil juhul.

Annika tunnistas, et nad läksid õhtul alkoholiga liiale, aga võib-olla just alkoholi mõjul leppsid enne magamaminekut ära. Enne mehe ärasõitu tõusis aga uuesti tüli ja Annika läks seejärel baari.

Annika jõi üsna aplalt ja kiitis, kui mõnus on üle hulga aja Sanderiga koos olla ja isegi tulevane öö koos veeta. Tulevase öö peale polnud Sander veel julgenud mõelda. Ta oli pisut mures, et naine jääb järjest enam purju, aga kui Annika palus ka teise vahuveini lahti teha, ei julgenud Sander temaga vaidlema hakata. Sanderile tundus, et Annika oli erimeelsustest mehega tõesti heitunud.

Kui Sander oli naise pokaali taas täis valanud, helises ta telefon. Nähes, et see on ta abikaasa, hüppas Sander magamistuppa. Naine teatas rõõmusõnumi, et kuna homsed ettekanded talle midagi juurde ei anna, siis ta tuleb koos ühe kolleegiga juba täna õhtuks koju.

Kui Sander ehmatusest täiesti vait jäi, küsis naine, kas midagi on juhtunud. Sander pomises, et kõik on väga hästi ja ta väga ootab.

Sander ütles elutuppa tagasi minnes kohe Annikale, et kahjuks ei saa ta siia ööbima jääda, vaid peab minema hakkama, sest naine tuleb õhtuks koju.

„Mina ei kavatse kuhugi minna, sest ma alles tulin,“ ütles Annika rahulikult ja rüüpas vahuveini. Ta oli juba märgatavalt rohkem purjus.

Sander hakkas Annikat paluma, et võiks ta ära koju viia. Tema ise polnud joonud ja oleks võinud kasvõi kohe autorooli istuda. Annika läks Sanderi tagantkiirustamise peale hoopis trotsi täis. Sander langes põlvili diivanil lamava Annika ette ja palus, et võiks naise koju viia.

„Ma tukun nüüd natuke, siis jätkame voodis,“ ütles Annika väga rahulikult ja keeras alasti jäädes end diivani peale kõhuli.

Sander käis närviliselt mööda tuba ringi. Tundus, et nüüd on elu läbi. Naine tuleb koju ja leiab siit Annika. Siis jälle tundus, et peab leiduma mingi lahendus.

Seejärel mõtles Sander, et küllap on õigem lasta Annikal tunnike või kaks magada, äkki siis selgema peaga teeb naine mõistlikuma otsuse. Kuidas see nii magusalt alanud päev ometi nii käest ära läks, halas Sander. Ta oli ju mõelnud, et vallatlevad mõne tunni ja siis läheb Annika koju. Aga nüüd hakkas Annika külaskäik muutuma õudsemaks kui õudne unenägu.

Sander mõtles kiiruga oma tulevased tegevused läbi. Ta viib Annika ära, koristab korteri ära, viib prügikoti välja. Mis veel? Juuksekarvad diivani pealt ära koristada. Veiniklaasid hoolega pesta ja samasse kohta tagasi panna.

Ta lasi Annikal magada poolteist tundi, siis põlvitas tema ette ja hakkas paluma, et naine ära läheks.
Naine oli küll väga uimase näoga ja trotsi täis, aga tõusis siiski istukile ja põrnitses Sanderit. „Ma olen sinu väga pettunud,” teatas ta. Ennelõunal oleks see lause Sanderit kurvastanud, aga nüüd oli tal ükskõik. Peaasi, et Annika korterist minema saaks.

Annika oli natuke kainemaks saanud ja hakkas tasapisi riietuma. Sander lubas talle iga viie minuti tagant, et kindlasti nad kohtuvad veel. „Ei mina usu,” pomises Annika. Näha oli, et naine ei tundund end hästi. Aga ta oli nõus end riidesse panema, laskma end korterist välja juhatada ja Sanderi autosse istuma. Kui Sander teda pärast kohaleviimist pikalt suudles, leebus Annika natuke ja ütles: „Näeme!”

Koju jõudes hakkas Sander palavikuliselt koristama, viis kiiresti prügikoti koos pudelitega välja ja hakkas kõikjalt Annika juuksekarvu otsima.

Ta pani ka pubisse kohad kinni, et õhtu koos sõpradega seal veeta, nagu nad naisega olid kokku leppinud. Sander jõi tol õhtul palju, et kogu see päevane närvipinge unustada.

Seekord Sander pääses vahelejäämisest. Nad on hiljem Annikaga sõnumeid vahetanud ja helistanud ning Annika on teemaks võtnud ka uue kohtumise, aga Sander pole teda enam julgenud külla kutsuda ega koos hotelli minna. Siiski pole Sander endale sõna andnud, et ta enam kunagi Annikaga kokku ei saa.