Sander hakkas Annikat paluma, et võiks ta ära koju viia. Tema ise polnud joonud ja oleks võinud kasvõi kohe autorooli istuda. Annika läks Sanderi tagantkiirustamise peale hoopis trotsi täis. Sander langes põlvili diivanil lamava Annika ette ja palus, et võiks naise koju viia.
„Ma tukun nüüd natuke, siis jätkame voodis,“ ütles Annika väga rahulikult ja keeras alasti jäädes end diivani peale kõhuli.
Sander käis närviliselt mööda tuba ringi. Tundus, et nüüd on elu läbi. Naine tuleb koju ja leiab siit Annika. Siis jälle tundus, et peab leiduma mingi lahendus.
Seejärel mõtles Sander, et küllap on õigem lasta Annikal tunnike või kaks magada, äkki siis selgema peaga teeb naine mõistlikuma otsuse. Kuidas see nii magusalt alanud päev ometi nii käest ära läks, halas Sander. Ta oli ju mõelnud, et vallatlevad mõne tunni ja siis läheb Annika koju. Aga nüüd hakkas Annika külaskäik muutuma õudsemaks kui õudne unenägu.
Sander mõtles kiiruga oma tulevased tegevused läbi. Ta viib Annika ära, koristab korteri ära, viib prügikoti välja. Mis veel? Juuksekarvad diivani pealt ära koristada. Veiniklaasid hoolega pesta ja samasse kohta tagasi panna.
Ta lasi Annikal magada poolteist tundi, siis põlvitas tema ette ja hakkas paluma, et naine ära läheks.
Naine oli küll väga uimase näoga ja trotsi täis, aga tõusis siiski istukile ja põrnitses Sanderit. „Ma olen sinu väga pettunud,” teatas ta. Ennelõunal oleks see lause Sanderit kurvastanud, aga nüüd oli tal ükskõik. Peaasi, et Annika korterist minema saaks.
Annika oli natuke kainemaks saanud ja hakkas tasapisi riietuma. Sander lubas talle iga viie minuti tagant, et kindlasti nad kohtuvad veel. „Ei mina usu,” pomises Annika. Näha oli, et naine ei tundund end hästi. Aga ta oli nõus end riidesse panema, laskma end korterist välja juhatada ja Sanderi autosse istuma. Kui Sander teda pärast kohaleviimist pikalt suudles, leebus Annika natuke ja ütles: „Näeme!”